"Kallis Robert,
Ma tean mida Sa praegu mõtled. Ma mõtlesin seda sama, siis kui ma seda kirja kirjutasin, aga ma ei kirjutanud seda kirja selleks, et öelda, et ma tean mida Sa mõtled. Ma kirjutasin selle selleks, et Sa saaksid teada mida mina mõtles...
"See üks nädal mis väike Hope meie juures veetis tõestas, et selles ilmas pole miski võimatu. Temast oleks saanud suurepärane inimene," just selliste sõnadega lõpetas mu ema kõne minu ja Luke lapse mälestuseks.
Minust on saanud täielik laip. Lapse surm imes minust viimsegi lootuse ja elu välja. Luke üritas tugev olla, kuigi ka tema oli murdumise äärel. Tema jaoks oli see suurem pauk kui minu. Ma ei olnud oma lapsega veel lähedaseks saanud, kuid Luke oli.
Me võtsime Lukega urnist kinni ja tühjendasime selle merre. See oli meie ühine otsus. Nii saime me mõlemad kindlad olla, et me andsime talle selle 1 nädala jooksul kõik.
"Lara, lähme nüüd. Meil pole siin enam midagi teha."
Me kõndisime Lukega autosse. Ma pistsin käed tasku, et leida salvrätik, kuid mu näppude vahele jäi pilt mis oli tehtud Hope'ist samal päeval kui ta suri.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
See oli ainus mis meile Lukega peale mälestuse jääb temast.
7 kuud hiljem Luke
Me oleme oma eluga edasi läinud. Vähemalt ürutanud, kuid see ei õnnestu. Lara on nagu laip, ta ei söö, ei maga. Ta vaatab ainult lapse pilti ja nutab. Me tegime ta vanematega ûhise otsuse ja ta kolis nende juurde tagasi. Ta on jälle haige, kuid ta keeldub ravist. Ta keeldub kõigest. Ta keeldub majast isegi välja minema, kui pole just Hope juurde minek.
Ta kahetseb, et ta polnud lapsele piisavalt hea ema selle ühe nädala jooksul. Kuid sisimas ta teab, et ta andis endast kõik.
Selle seitsme kuu jooksul on tegelikult väga palju muutunud. Me otsustasime poistega bändi tegemise lõpetada ja oma eludele keskenduda. Me kolisime Laraga lahku, sest ta ei suutnud enam elada selles majas ja mina ei suutnud enam tema eest hoolitseda.
Mu teleka vaatamist segas telefoni helin. Mind üllatas see, et keegi nii hilja veel helistab.
"Luke, Lara..." kostus minuni Lara ema nuttev ja paanikas olev hääl.
"Mis Laraga on? Vasta palun! Mis temaga on?"
"Ta... ta tegi enesetapu..." mu maailm varises kokku.
Ma panin end riide ja lukustasin maja ukse. Maja mis kuulus meile.
Istusin autosse ja hakkasin Lara vanemate juurde sõitma. Mul polnud aimugi miks ma sinna lähen. Ma oleks võinud kodus olla, aga ma pidin sinna minema.
Ma ületasin kiirust, et kiiremini kohale jõuda. Nagu see annaks mulle midagi, kuid ei see ei anna mulle midagi.
Ma jõudsin juba tuttava maja ette ja võtsin võtme süütest välja. Ma istusin hetke veel autos, kuid siis väljusin sellest.
Kui ma majja jõudsin valitses siin vaikus. Mida lähemale ma elutoale jõudsin seda rohkem kuuldavale tulid kellegi nuuksed.
Astusin tuppa sisse ja mind tabas vaid üks sõna nende poolt: "Üleval."
Astusin sõnagi lausumata toast välja ja läksin üles. Mida lähemale ma Lara toale jõudsin seda väham ma tahtsin sinna sisse minna, kuid ma pidin
Tuba oli korras nagu alati ainuke erinevus oli see, et vaibal oli suur loik. Loik mis koosnes verest. Eemal laual seisis ümbrik. Ûmbrik mille peale oli kirjutatud minu nimi Lara käekirjaga.
"Kallis Robert,
Ma tean mida Sa praegu mõtled. Ma mõtlesin seda sama, siis kui ma seda kirja kirjutasin, aga ma ei kirjutanud seda kirja selleks, et öelda, et ma tean mida Sa mõtled. Ma kirjutasin selle selleks, et Sa saaksid teada mida mina mõtlesin selle 7 kuu ja 3 aasta jooksul mis me koos olime.
Alustaks äkki algusest?
Mäletad seda kui ma olin esimest korda omadega nii ummikus, et ma tahtsin Sinuga siit ära põgeneda? Mäletad seda kui ma ütlesin Sulle, et ma ei armasta Sind rohkem kui sõpra? Ma tegelikult juba siis armastasin Sind, lihtsalt mul polnud julgust endale tunnistada seda.
Kôik muutus pärast seda kui ma põgenesin Sinu eest linna tagasi. Ma pole teile rääkinud, aga kui ma linna naasin ja sellel päeval kui ma oma vanemate juurde tuli tahtsin ma taksoga tulla, aga see takso juht oli päris suur munn ja tahtsis mind ära kasutada. Muidugi see ei õnnestunud tal.
Peale seda ma saingi aru, et minu jaoks oled Sina see õige. Ma tegin peale seda kõik, et meist saaks asja.
Tol päeval kui ma sain teada, et ma olen rase teadsin, et siit algab meie õnnelik elu, aga võta näpust. Saatusel olid hoopis teised plaanid meiega.
Peale Hope surma ma mõistsin, et kui pole teda pole ka mind. Mul on väga kahju, et Sa pidid seda kannatama veel 7 kuud.
Luke, Sa oled imeline mees. Sa oled täpselt selline mees keda ma olen juba väiksest peale tahtnud. Ma loodan, et Sa suudad oma eluga nüüd edasi minna. Loodan, et Sa suudad armastada kedagi teist veel nii palju nagu Sa suutsid mind armastada. Ma tahan, et Sa suudaks seda.
Ma palun Sinult veel kolme asja. Esinene asi oleks see, et Sa viskaks minu tuha seal samas kohas merre kus me viskasime meie lapse oma. Ma tahan tema juurde saada. Ja teiseks on see, et Sa looks endale uue pere ja saaksid palju palju lapsi ja et Sa saaks koos nendega õnnelikuks. Ja viimaseks ma palun seda, et Sa ei unustaks mind ja Hope.
Suured kallid ja musid, Lara"
See kiri sai peale Lara pisarate kaetud ka minu omadega. Minu edasine plaan on täita kõik asjad mida Lara mul teha palus.
