Ma seisin oma hotellis akna ees. Soe tekk ümber ja tuline tee koos tassiga käes. Ma vaatasin seda staadionit kus ma olin paar päeva tagasi näinud Robertit.
Miski minus igatses teda. Nagu ka Lucast, Calumit, Michaelit ja oma pere.
Ma võtsin eile oma emaga ühendust ja rääkisin talle kõik ära. Nii tegin ka Lukey ja Ashiga. Neil kõigil oli õigus teada. Õigus teada seda mida ma tunnen. Õigus teada miks ma nii tegin ja lõpuks neil oli õigus teada tõde.
Täna on minu viimane päev siin hotellis. Homme naasen ma tagasi oma pere ja sõprade juurde. Sinna kuhu ma tegelikult kuulun.
Asetasin oma kruusi lauale ja läksin voodisse. Homme on tähtis päev ja ma pean selleks valmis olema.
---
"Preili Irwin, teil on aeg lahkuda, teie vend on kohal." lausus hääl mulle telefonist.
"Olgu, saatke ta üles." vastasin ja lõpetasin kõne.
Kõndisin korra veel aknani ja vaatasin sealt välja. Varsti oligi kuulda uksel koputust. Ohkasin ja kõndisin ust avama. Avasin ukse ja mulle vaatas sealt vastu Ashton.
Ta tahtis mind kallistada kuid ma keeldusin sellest talle selja keerates ja kohvriteni minnes. Ma jätsin kaks suuremat talle. Endale võtsin väiksemad asjad ja läksin uksest välja. Ootasin kuni ta väljus ja ma sulgesin ukse.
Sõitsime liftiga alla ja ma läksin kassasse, et oma arve tasuda ja võti ära anda. Ash oli ees juba autosse läinud ja ma võtsin ka sinna poole suuna.
Mahutasime mu asjad autosse ära ja istusime sisse. Kinnitasin oma turvavöö ja vaatasin aknast välja.
"Lara, miks see kõik nii läks?" küsis ta peale 5 minutilist vaikust.
"Sest selline on saatus. See on paratamatus." vastasin endiselt tema poole mitte vaadates.
Ashton ainult ohkas ja vajutas gaasi. Olime jõudnud majani ja auto jäi seisma. Avasin oma turvavöö ja väljusin autost.
Hakkasin oma asju juba välja võtma kui mul jäi pilk autole mis veel meie hoovis seisis. See auto kuulus mu eksile. Tundsin kuidas värinad tulid.
"Lara, mine sina tuppa, ma tegelen temaga ise." rääkis järsku Ash kes oli ilmselt sama näinud mida mina. Vaatasin korra tema poole ja läksin jooksuga majja.
Kohe kui olin ukse avanud ja sulgenud tungis mu sõõrmetesse koogi lõhn. See oli nii hea. Võtsin tennised jalast ja kohe olid Klara ja poisid esikus. Klara tuli tegi kalli ja sosistas mulle kõrva kuidas ta mind igatsenud on.
"Tore, et sa tagasi oled!" Lausus mu ema kuskilt. Noogutasin selle peale ainult ja vaatasin neid kolme poissi keda ma olin igatsenud.
"Poisid, Ash vajab õues abi." Ütlesin neile ja läksin neist kõigist mööda.
Ma läksin üles ja sulgesin ukse. Vaatasin oma tuba mis oli täpselt selline nagu ma olin selle jätnud, siis kui ma olin otsustanud Lucasega lahkuda. Ainuke vahe mis võis siin olla oli see, et ema on koristamas käinud siin. Astusin vaikselt oma aknale lähemale, et näha seda mis toimub õues. Täpsemalt hoovi kus olid poisid ja mu kunagine poiss-sõber.
Kuulsin kuidas uks käis kuid ma ei vaevunudki vaatama kes tuli. Ta kõndis mulle lähemale ja parfüümi järgi sain kohe aru kellega tegu.
"Kuidas sul läinud on?" küsis Mikey ja istus mu aknale.
"Hästi vist... Kuidas sul läinud on?" vastasin ja jälgisin endiselt õues toimuvat.
"Suurepäraselt, ma leidsin endale tüdruku..." naeratasin ja vaatasin tema poole.
"Mul on hea meel." peale seda keerasin uuesti pilgu välja.
Nägin kuidas Alex virutas Ashile ja tema talle vastu. Luke ja Cal proovisid neid takistada, aga kumbki ei teinud neist välja.
"Sa oled muutunud." kuulsin järgmist lauset.
"Micheal, ma ei ole muutunud, ma olen suureks saanud." ütlesin selle lause ja tormasin õue.
"Lõpetage! Kõik! Läbi!" karjusin juba kaugelt neile ja jooksin lähemale. Kõigi nelja kuti pilgud olid minul.
"Mis õigus on sul tulla siia? Kas sa pole ikka veel aru saanud, et ma ei soovi sind näha?" karjusin Alexile näkki ja läksin teda rusikatega peksma.
Luke tuli ja tõmbas mu eemale ja hoidis mind kinni. Ta tiris mind maja poole. Kuulsin kuidas politsei sireenid juba meie maja poole tulevad. Ilmselt oli ema nad kutsunud. Seisime esikus ja vaatasime teineteisele otsa.
"Lara, ma..." lausus Luke, kuid ma katkestasin ta tõstes oma sõrme üles.
"Luke, ma ei taha täna enam midagi kuulda. Ma tahaks selle õhtu veeta oma pere ja teiega ilma, et tuleks jutuks jälle mõni teema minust või sellest mis oli." ta noogutas ja läks kööki.
Läksin tagasi oma tuppa ja sulgesin ukse. Panin selle veel lukku ja võtsin riided seljast. Kõndisin vannitoani ja panin vee voolama.
Pistsin oma varbad vee alla, et teada saada kas vesi on paras. See oli natuke külm kuid õige pea sain parajaks ja astusin vee alla.
Pesin end hoolikalt puhtaks ja keerasin vee kinni. Võtsin nagist rätiku ja panin selle endale ümber.
Kõndisin kapini ja võtsin sealt endale riided. Kuivatasin ja panin riide. Kammisin juuksed veel läbi ja panin need krunni. Vaatasin korra peeglisse ja panin rätiku kuivama.
Läksin ukseni ja tegin selle lukust lahti. Vaatasin korra veel toa poole ja avasin ukse. Kõndisin alla kus kõik mind juba ootasid.
Kõik naeratasid kui ma kööki jõudsin. Võtsin laua taga istet ja hakkasin sööma. Nii tegid ka kõik teised.
Q&A
1. Kas Lara armastab siiani Calumit?
Vastus: Jah, mingil määral küll, kuid enam mitte nii väga. Tulemas on uued inimesed ja uued tunded.
2. Kas keegi su perekonnast teab, et sa kirjutad?
Vastus: Isa ei tea, aga emale olen korra öelnud, et ma kirjutan, aga ma kahtlen kas ta nagu reaalselt ka teab seda. Ainuke kes seda nagu päriselt teab on minu vend.
3. Kas Lara astub Lucasega uuesti suhtesse?
Vastus: Nad pole suhtes olnud, aga kunagi ei tea mis tulevik toob.
4. Kas kellelgi üldse tuleb jamadeta suhet?
Vastus: Praegult oskan ma öelda ainult seda, et eks tulevik näitab mis saatusel plaanis on.
DU LIEST GERADE
I.....YOU/ 5SOS, eesti keeles
Fanfiction"Kallis Robert, Ma tean mida Sa praegu mõtled. Ma mõtlesin seda sama, siis kui ma seda kirja kirjutasin, aga ma ei kirjutanud seda kirja selleks, et öelda, et ma tean mida Sa mõtled. Ma kirjutasin selle selleks, et Sa saaksid teada mida mina mõtles...
