I.....YOU/ 5SOS, eesti keeles

2. Vähemalt on vaikus

Olime juba kaua sõitnud vaikuses. Ma ei tea siiani kuhu me läheme ja ma ei julgenud küsida ka. Selle asemel vaatasin ma Mikeyt kes vaatas nii hoolega teed. Kui nüüd lähemalt vaadata siis ta on päris ilus. Ta vist märkas, et ma teda vaatan ja lausus: "Me oleme kohe kohal."

"Kuhu me üldse lähme?" otsustasin viimaks küsida.

"Varsti saad teada!" lausus ta naeratades.

Tal oli õigus vähem kui viie minutiga olime kohal kuskil järve ääres. Ilus koht oli ja inimesi ei olnud ka palju. Kuid mind pani muretsema see, et mul oli ainult kleit ja tagi seljas.

"Miks sa ei öelnud, et ma midagi muud selga paneks? Mul hakkab nii ju külm!" küsisin siis poisilt kes oli juba pikemalt mind jälginud.

"Sest sa oled selles kleidis nii ilus!" lausus ta natukese aja pärast.

"Ilus või mitte, aga sa oleks võinud ikkagi mulle öelda!" ütlesin tema poole kulmu kortsutades.

"Tule lähme parem, mis me siin ikka vaidleme!" ütles ta ja tuli ning võttis mu pihast kinni.

Edasi jalutasime parklast välja liiva poole kus ma sain kingad jalast võtta. Päike hakkas juba loojuma ning me istusime liivale. Mina Mikey sülle nii, et toit ja joogid olid meist paremal. Natukese aja pärast hakkas mul külm ja ma läksin natuke rohkem Mikey poole. Tema tugevndas oma haaret minu ümber. Kui ma olin juba natuke rohkem sooja saanud tundsin ma midagi imelikku oma tagumiku all.

"Kas sul läks just kõvaks?" Karjusin ja hüppasin samal ajal püsti. Mikey vaatas mulle täiesti punase näoga vastu ning noogutas.

"Millal see ära läheb?" oli mu ainuke mõte peas. Mikey läks veel punasemaks näost ja lausus: "Varsti kui me midagi ei tee."

Otsustasin uuesti maha istuda, aga seekord teisele poole asju. Mul läks kõht tühjaks ja ma hakkasin sööma. Ma olin juba kolm maasikat ära söönud ja vaatasin siis vasakule, et näha mida Mikey teeb. Telefonis oli, mis siis ikka.

"Millal me ära läheme? Mul on juba päris külm." otsustasin viimaks oma suu avada.

"Kohe kui tahad." vastas ta kiiresti ilmselt oli tal piinlik. Aga kellel ei oleks?

"Olgu! Paneme asjad kokku ja lähme." Ta noogutas ainult selle peale ja asus asju tagasi korvi panema. Tore "kohting" küll. Varsti olid asjad koos ning me suundusime auto poole. Ma istusin ette ja kinnitasin turvavöö seni kuni Mikey pani korvi taha istmele. Ta tuli ka nüüd autose ja kinnitas turvavöö ning siis auto tööle pannes. Sõit tagasi möödus piinlikus vaikuses. Poole tunni pärast parkis ta auto meie maja hoovi ning vaatas minu poole.

"Head õhtut siis?" laususin tema poole vaadates ja samal ajal trvavööd avades.

"Mul on kahju, et nii läks." ta silmis oli näha tõesti kahetsust. Noogutasin ainult selle peale ja avasin auto ukse. Astusin välja ja sulgesin selle, vaatasin veel taha ja lehvitasin Mikeyle. Seejärel pöörasin selja ja sammusin ukse poole. Kohe kui olin ukse avanud ja sulgenud tuli Ash koridori.

"Kuule, sul oli tõesti lahe kohting!" lausus ta naerdes.

"Mida sa ajad?" vaatasin ta poole vihase pilguga.

"Kas sul läks just kõvaks?" parodeeris ta mind.

"Kust sa juba seda tead?" vaatasin ta poole silmad suured. Ash puhkes selle peale ainult naerma.

"Hallo! Uudised ja ajalehed on seda juba täis ja pilt kus sa oled jumala naljakas ja Mikey näost jumala punane!

Mis saab veel parem olla kui see?" tegi ta suuri silmi ja purskas see järel uuesti naerma. Ma jooksin ainult üles, et vaadata mida need lehed kirjutavad siis. Tõesti Ashil oli õigus, kõik lehed ongi täis seda. Mul oli nii piinlik, et ma puhkesin nutma. Ma nutsin end lihtsalt magama.