Take Me With You

Peatükk 1

Oli kätte jõudnud sombune sügis, puude lehed olid juba värvi hakanud muutma ning kool oli alanud.

Ma olin ennast sisse seadnud klassis akna poolsesse ritta otse akna alla. Sealt avanes suurepärane vaade kooli õuele, kuhu olid tekkinud nüüdseks juba mitmed loigud. Kell oli just helisenud ja klassi astus õpetaja Tamm. Tema juustes oli juba selgelt märgata halli tooni ning kohati katsid need veel hõredalt pealage.

"Tänaseks tunni teemaks on II maailmasõda," teatas õpetaja kõvahäälselt klassile. Mitmelt poolt oli kuulda mõminaid samas kui üldjuhul jäi klass rahulikuks. Õpetaja avab oma raamatu ning sellega algab tema sissejuhatus antud tunni teemasse.

Ma ootasin kannatamatult tunni lõppu, aga see venis nagu tigu, ei tahtnud kuidagi ära lõppeda. Kui lõpuks vabadust tähistav kell helises, kargasin ma kiirelt toolilt püsti, pakkisin oma asjad kotti ning tormasin klassist välja. Ma tahtsin võimalikult kiiresti jõuda sööklasse, et ei peaks meeletult pikas järjekorras seisma. Sööklasse jõudes oli mu kergendus suur, järjekorras oli vaid kümmekond inimest enne mind.

Oma söögi kätte saanud, võtsin suuna oma tavapärasesse lauda. Mis asus söökla ühes nurgas, kaugemal lärmakatest kampadest, kes tegid oma lolli nalju. Asetasin oma taldriku lauale ning võtsin istet ühest neljast hallist toolist, mis asetsesid ümber laua.

Olin just söömisega poole peale jõudnud, kui minu tähelepanu võitis üks seltskond üsna minu lähedal. Nad olid ametis nähtavasti mingi sündmuse arutamisega pooleli, ma ei imesta kui see oli mingi järjekordne pidu, mille üle arutati, kuid millegipärast tehti seda väga valjuhäälselt.

"Sa väike lurjus, kuidas sa võisid mulle nii teha? Ma arvasin et me oleme sõbrad" karjus tumedapäine poiss, endast kümmekond sentimeetrit lühema ja heledate juustega poisi peale.

"Camoon vennas, ma olin purjus," õigustas heledate juustega poiss ennast.

Ma polnud ainuke kelle tähelepanu nad olid nüüdseks võitnud, terve söökla oli tasapisi vaikseks jäänud.

"See ei õigusta seda, et sa mu tüdruku voodisse vedasid ja teda panid!" ei jätnud tumedapäine poiss seda teemat rahule. Ta oli ennast ajanud juba toolilt püsti ning kummardus natuke üle laua. Ta olemus reetis seda, et ta oli üsna ärritanud. Aga selleks oli ka põhjust nagu kuulda võis.

"Ise ta tahtis seda, ausõna vennas!" ütles heledapäine noormees.

"Jajah, muidugi tema tahtis," selle peale virutas ta tollele noormehele rusikaga näkku. "Jäta meelde minuga nii ei tehta!" seepeale ta lahkus laua juurest ja üldse kogu sööklast. Kogu sööklas viibiv rahvas vaatas talle järgi ning seepeale heledapäist poissi, kes hoidis oma ninast kinni. Heledapäine noormees tõusis ka lauast ja lahkus sööklast, ilmselt läks ta oma nina tohterdama, mõtlesin ma endamisi.

Ma lõpetasin kiirest oma söögi, ning seadsin sammud kirjanduse klassi poole, kus ootas mind ees hull õpetaja proua Kaseoja. Hullemat mutti, te ei leiaks ühestki koolist. Ta oli kooli kõige õelam õpetaja ja eriti karm. Ta leidis alati mille üle viriseda su töös, isegi kui ta sealt kirjavigu või puuduvaid komasid ei leidnud. Küll jäi talle ette siis käekiri või paigutus või ükskõik mis asi, mille peale ta vähegi tuli. Seega pole ime, et kõik õpilased vihkasid teda, isegi need kes olid selle õpetaja nimekirjas natukene eespoole. Ühesõnaga need kes käisid erinevatel võistlustel.

Ma võtsin istet ühel pingil, üsna klassi lähedal ja otsisin kotist välja raamatu "The Selection", mille lugemine mul parasjagu poolik oli. Peatselt süvenesin selle raamatu sündmustiku ja ei pannudki tähele, kuidas kell läks ja peagi tunni algust tähistav kell helises. Ohkasin raskelt ning panin raamatu tagasi kotti ja läksin teiste õpilaste juurde, kes ka konna saabumist ootasid. Et mis konn, eks ikka proua Kaseoja - sellise hüüdnime oli ta õpilaste poolt saanud. Aga ta oli selle välja ka teeninud, ta silmad olid peas punnis nagu konnal.

Ta avas klassiukse ning kõik me voolasime klassi sisse. Mina võtsin istet jällegi akna all. Nii oli igas klassis, kus vähegi võimalik oli akna all istuda.

"Täna kirjutame kirjandit" teatas proua Kaseoja klassi ees. Kogu klassist oli kuulda oigeid, kellele siis need nii väga meeldisid. Õpetaja võttis oma lauasahtlist paberi ning asetas selle esimese rea laua peale ning ütles: "Siia kirjutate oma puhtandi. Ma ei taha siin näha mitte ühtegi sodimist, on selge?" teatas õpetaja range häälega. "Jah", "mhm", "okei" oli mitmelt poolt klassist kuulda. Võtsin oma puhtandi paberi ning andsin ülejäänud edasi. Minu ees istuv poiss keeras end minu poole:

"Ega sul mõnda üleliigset pastakat ei juhtu olema?"

"Ikka on," otsisin oma pinalist ühe pastaka ning ulatasin selle talle.

"Tänks," ütles poiss ning keeras ennast enda laua poole tagasi.

Ma lõpetasin oma kirjandi natukene enne tunni lõppu. Viisin selle õpetaja lauale ning seadsin sammud garderoobi suunas. Õnneks oli tänane päev konna tunniga läbi saanud. Haarasin gardekast oma musta mantli ning vahetasin jalatsid ära. Võtsin oma koolikoti ning sammusin koolist välja. Hommikune vihm oli järgi andnud. Jumal tänatud, et vihmasadu on järgi jäänud mõtlesin ma. Seadsin sammud oma kodu poole, mis asus mõned tänavad koolimajast eemal.

***

Avasin kodu ukse ning peagi oli kuulda köögi poolt samme tulemas, hetk hiljem jõudis koridori mu ema Kadri.

"Kuidas koolis ka läks, Liisu?" küsis ta.

"Nagu tavaliselt," vastasin ma talle ning panin oma üleriided nagisse ja saapad tõstsin seina äärde.

"Mu õde tuleb homme siia koos oma perega," teatas ema," neil pidi mingi uudis olema."

"Okai, mis kell nad tulevad ka?" küsisin emalt ning seadsin oma suuna kööki, et endale midagi juua võtta.

"Kuskil kahe aeg," ütles ema ning võttis laua taga istet. "Toomas jõuab ka täna kuskil viie aeg koju ja siis me lähme poodi süüa tooma. Kas sa tahad ka midagi?"

"Isa ei jõua tavaliselt ju reedeti nii vara koju," imestasin ma. "Ei ole midagi mulle vaja tuua," lisasin.

"Toomas ütles, et neil jääb täna töö juures midagi ära, seepärast saab varem koju," rääkis ema. Sellega oli meie väike vestlus läbi ning ma läksin ennem arvutisse minekut oma tuppa, et koolist puhata.