Ärata mind ellu

21. Sinine unistus & piparmünt

Peatükk

21/1.

Nicole/5.

Kuidas ta seda tegi?

Mida ta tegi, et ma nii naeratan?

Vaatasin deemoni sügavastesse silmadesse ja uppusin. Jah, ma uppusin, aga mitte tormistesse laintesse, vaid sinisesse unistusse. Tema oli minu unistus ja ma ei tahtnud kaldale ujuda. Ma ei soovinud lahkuda. Mitte veel.

,,Tristan?" alustasin vaikselt.

Ta tõstis pead ja vaatas mind kergelt pead kallutades, nähes niiviisi välja sõbralik ja hea, nagu ta tõesti oleks huvitatud, mida ma talle öelda tahan. Ma arvan, et ta oligi, olgugi, et ma võisin seda uskudes naiivne näida - justkui keegi saaks minu lootused üheainsa löögiga lõhkuda ja selle üle veel naerda.

,,Mis edasi saab?" küsisin silmad oma kätele viies; kätele, mis teineteist näviliselt läbisid.

,,Noh, me sõidame täna Manzester hill'i ja hiljem Delfanisse ja kui sa tahad siis linna," vastas ta mu paremat põske õrnalt silitades. "Ma arvan, et seal on sul parem. Võitlus jääb ära, ära selle pärast muretse."

Langetasin silmad, sest tema teo tõttu langes mu põskedele jälle piinlikult tüütu puna ja ma soovisin seda tema eest varjata. Nähtavasti see ei õnnetunud, sest ta soojad sõrmed tõstid mu lõua üles ning tema kitsad roosakad huuled naeratasid mulle.

Ma ei tea, kas mulle vaid tundus või ta oli tõesti inimlikumaks muutunud. Ta nägi välja nagu inimene ja seda iga sekundiga aina enam. See meeldis mulle, kuigi armusin temasse kui ta oli veel deemoniverd ja suutis mu peas vaid tormilained tõsta. Nüüd aga oli kõik teisiti.

,,Hästi," naeratasin talle.

Charlie/2.

Kõndisin tuletõrvik käes läbi koridori, üritades säilitada endas rahu, mida oli nii raske valitseda, sest ma ei olnud inimene ega üks nendest rändajatest. Ma olin surematu ja ma ei olnud kunagi rahulik. Pidin alati närvesöövaks võitluseks valmis olema - ja vajadusel ükssarvik seljas läbi tule jooksma, et vaenlasi vaid mind vaatama panna. Olin selles kunagi meister.

,,Kas kõik on korras?" küsis Miles mu kõrval.

,,Jah,"

,,Oled kindel? Sa oled näost lubivalge, ega sa haige ei ole ometi, sest—"

,,Miles, kurat sind võtku. Ma ei saa haige olla, sest olen Veega!"

,,Ei, sa ei ole enam Veega," ütles ta ja sirutas käe välja, et tõrvik mult käest võtta, kuid ma viskasin selle maha, olles klaasikildudest ja põleva kulu lõhnast rohkem vapustatud kui mees ise. Kuid samal hetkel kui see mult käest lendas, oli see sama tervelt Miles'i käes, nagu äsja juhtunut poleks olnudki. Ma ei talunud seda enam. Ma ei saanud niisama istuda ja vaadata, kuidas kõik käest libiseb. Ma pidin nad leidma.

Kolmanda isiku VAATENURK/1. 

Ta jooksis. Ta justkui keksis mööda koridori nagu balleriin, ainult et need oli kiired sammud. Jooksusammud. Charlie tahtis lossist välja saada, sest oli hingetu.

,,Ai!" karjus ta kui põlvili kukkus.

,,Charlie!" hüüdis Miles lähedusest.

,,Ei, ma ei taha-" sonis viimane ja ajas end püsti ja jooksin edasi, lastes kingadel, mis niigi juba katkised oli, jalast lennata. Ta vehkis käsi ühest suunas teise, otsides pida, kuhu toetuda. Kivist seinad oli vesised, nagu imaksid kõik vihmavee endasse, et mitte kuivuse käes puruks minna. Ta toetus ühele neist ja hingas väljas, samal ajal kuulatades, kas oli piisavalt kaugele jõudnud, et Miles teda kätte ei saaks.