Ärata mind ellu

14. Mälestused emast

Peatükk

14/1

Nicole/3.

Tõmbasin akna lahti, istusin vaikselt äärele ja kuulasin nende juttu pealt, kuigi teadsin, et võin vahele jääda  ja seda selle pärast, et Tristan näeb mind läbi. Sellegipoolest ma riskisin sellega ja kummardusin, et neid ka näha. Eddie, tema isa, nõjatus rauast redelile, mis ta selja tagust varjas - imekaunist aialampidega suurt aeda. Tristan istus, korraks lossi vaadates, pingile, mis talle kõndides vastu tuli. Ta vaatas hetke maha. Ta näis pinges olevat.

"Räägi mulle, kuidas teil Gyraga läheb?" esitas mees talle pärast lühikest vaikust küsimuse.

 Hammustasin huulde, kuna kartsin vastust sellele, isegi kui seda enam-vähem aimasin. Olin ju alati täheldanud, et nende omavaheline suhtlus oli veider, võis isegi öelda, et kumbki ei saanud sellest suuremat kasu või oligi see üks suur näidend. Ma ei olnud mitte keegi, kes Tristanile sellekohast märkust teha. 

"Ma ei tea," ütles Tristan vaid. 

"Kuidas?" ei mõistnud Eddie poja vastust. 

Tristan ohkas. "Ma ei tea, kuidas meil läheb. Kõik on nii sassis. Midagi on muutunud ja Nicole ei ole selle põhjustajaks... vähemalt mitte otseselt."

"See blond kiitsakas tüdruk?"

Tristan noogutas, sirutas selga ja toetas selle pingiseljale, asetas käed selle äärtele ja viis silmad kuldkollasele soojale kumale, mis talle metsast puude tagant vastu paistis. Päike oli loojunud, tõdesin siis. Päev oli ikka nii lühikesest ostunud. 

Kiitsakas blond tüdruk? kordasin mõtetes Eddie sõnu, tõmmates oma pilgu loojangult neile tagasi. Tristan näis millegi üle sügavalt juurdlevat ja Eddie oli vana rahu ise, vähemalt nii mulle tundus. 

"Tristan, räägi mulle, mida Mitch temaga tegema hakkab?" küsis mees. 

Viisin silmad rohkem neile, neelasin sülge ja jälgisin Tristani, deemonivere igat liigutust, ka kõige väiksemaid. Ta oli nagu kaart, mida ma lugeda ei osanud; kättesaamatu, aga samas olemas. 

"Ma ei tea täpselt, aga Miles tuleb." 

"Miles Connor?"

"Jah, just tema, aga kui midagi valesti peaks minema, siis ta kahetseb, et Nicole sellele segas. Kui temaga midagi juhtub, siis ma-" lausus ta ja tõi oma pea üles. Tundsin endal ta intensiivset pilku. Varjusin hetkeks ja hingasin raskelt välja, sest olin pikalt hinge kinni hoidnud.

"Miks sa nii räägid, poeg?" küsis Eddie, kõndides temani. 

Surusin käe suule, vajutasin nimetissõrmega kaelal olevat punkti, kust valusad tuksed oma tööd tegid ja viisin silmad maha. Kui need taas tõstsin, nägin pimeduses varje, mis ütlesid mulle midagi, kuid ma ei saanud neist aru, kuna nende suud liikusid vaikuses. See hirmutas mind. Tristan ei olnud Eddie'le endiselt vastanud ja see häiris mind, sest miski minus kartis, mis see vastu olla oli. Et kas ta tegi seda kõike omakasust või tõesti hoolis? Hoolist minust? Alfagonist, üleloomulike võimetega koolitüdrukust? 

"Mul on tema kaitsmiseks, selle kõige eest siin, omad põhjused," kuulsin lõpuks vastust, mida tõttöelda ootasingi. Surudes naeratust tagasi istusin akna alla ja surusin lõua selle najale. 

"Tristan, ta on Alfagon. Sa ikka tead, mida see meie jaoks tähendab?" tõstis Eddie häält.

"Ei ega tahagi teada!" 

"Ta on võimeline meid hävitama, nagu ka Avery oli!" karjus mees käega lossi ülemiste aknate poole osutades. Ilmselt ta ei teadnud, millises neis ma täpsemalt olin, mis süstis minusse veidi enesekindlust. Ja lootust. 

"Ta ei tee seda," kinnnitas Tristan mehele, "Ta on selleks liiga nõrk ja me oleme talle suured vastased isegi praegu."

"Sa ei saa sellest kindel olla," raputas Eddie etteheitvalt pead ja kõndis vastassuunas, jättes poisi endale järgi vaatama. "Sa tead, et pead ta unustama, ta enda naha vahelt välja torkima, ta ei ole sulle mõeldud kuna ta on Alfagoni sugu," kõlas nurga tagant käsk, enne kui loodus kõik hääled enda kanda võttis ja vaikuse summutas.

"Neetud küll!" vandus Tristan vihaselt ja viskas jalaga kivi, mis ta jalgade ees oli, seitsme tuule ja maa poole. Läksin, seda nähes, peast kinni hoides voodi juurde ja sulgesin silmad. Üritasin rahuneda, sest kuulsin rohkem kui vaja oleks olnud. Aken vajus tugevnenud tuulehoo tõttu pauguga kinni, mis ehmatas mind niivõrd, et ma kukkusin voodi ette põlvili. Kuulsin nüüd vaid enda hingamist. Ja mõtteid, mis alati ühte ja seda sama ütlesid: ma saan sellega hakkama!!!

Tõmbasin kinniste silmadega voodit kompides endale teki peale, kui põrandalt sinna roninud olin ja toetasin pea öökapile, viies pilk kuule, mis tuppa paistis ja seda valgustas. Ma rahunesin maha, harjusin olukorraga, mis mind varitses ja üritasin mõista, miks nad mind vajavad, kuid see asi oli keerulisem kui arvasin. Oigasin ja surusin teki kaelna alla ja sulgesin silmad. Lahkusin reaalsusest. Otsisin emaga kontakti. Tahtsin teda näha, isegi kui see oli füüsiliselt võimatu, seega rändasin ma ajast tagasi tema juurde. 

Taevas hõõgus, mets põles ja külarahvas mu ümber karjus. Ma ei teadnud, mis lahti oli. Miks majad põlesid, miks meie ümber püssidega mehed jalutasid ja miks emme ja issi paanikas olid. Olin hirmus ega teadnud, mis toimus. Ühtäkki suruti mind läbi tiheda suitsu, mis mul hingata takistas, mingile pingile, et sinna üksi jätta. Viisin ühe käe paremale kõrvale, teise sõrmedega mängisin auguga, mis mu kleidis oli. Tundsin, kuidas miski mulle peale vajus, aga see oli nii vaid hetkeks, sest äkitselt haarasid emme jääkülmad käed mu endale sülle ja ta jooksis tihnikusse, kus pidi olema ohutu. Vähemalt nii ta arvas...

Mu silmad pilkusid hommikusoojale päiksele vastu, kui ma need avasin ja voodis istukile tõusin. Hõõrusin silmadest uneliiva, tõmbasin jalad kõhu ligi ja mõtlesin. Mõtlesin oma rännule. See oli kestnud terve öö, aga näis nagu üks minut. See ei olnud piisav. 

"Kas sa magasid hästi?" küsis hääl kuskilt toast. 

Pöörasin pea akna poole ja vaatasin noormeest, kes selle ees seisis ja välja vaatas. "Mitte eriti," vastasin talle ja keerasin end voodist välja nii, et lebasin viimaks vaibal, mis musta puitu kattis. "Mis sa siin teed?" küsisin talt kui riidekapi poole roomasin.

"Me lähme täna matkale," ütles ta veidra entunsiasmiga, kuigi ta nägu oli täiesti emotsioonitu. 

Oigasin. "Kuhu me matkame siis?"

"Mangzer hill'i," naeratas ta nüüd, seda öeldes.

"Kuidas?" pilgutasin silmi. 

"Nicole, ma arvan, et sul on aeg mõista, miks sa siin oled ja näha ka oma ema sünnilinna ja lapsepõlvekodu, sest see siin, ei ole seda tegelikult, Mangzer hill aga on. Me lähme sinna lõunal, sea end valmis," sõnas Tristan ja lahkus siis, jättes mu riidekapi ette suu ammuli seisma. Ma olin rohkem kui õnnelik. Rohkem, kui üldse olla sai.