Ärata mind ellu

13. Nii lähedal, samas ikkagi kaugel

Peatükk

13

Nicole/1.

 "Tristan?" sosistasin enne oma viimaseid hingetõmbeid. Mu keha läbis järjekordne valusööst ja meloodia tugevnes, nagu keeraks keegi seda nupust valjemaks. See tappis mu vaikselt, pälvimata enda tegevusega erilist tähelepanu, sest ma vajusin ära; ma vajusin sügavasse auku, pimedusse. Pilkasesse pimedusse. Mu pa muutus raskeks ja ma tundsin põsel pehmet riietet ning magus, natuke mürgine lõhna, imbus mu ninasöörmetesse ning käed, mis mind tassisid, panid mu voodile ja midagi külma puudutas mu laupa ja paremat näopolt. Kuulsin sosinat ja seda, kuidas Tristan ohkas ja sügavalt sisse hingas. Ometi oli kõik nii katkentlik, sest meloodia vangistas endaga koos minu ümber oleva. Isegi selel vähese, mis veel järel oli. Ja ma ei saanud silmi avada. Ma kartsin, aga mida!?

Keerasin end vasakule puusale ja peitsin kõrvad käte vahele, üritades nendes mängivat meloodianoote summutada. Üritasin seda unustada, tahtsin ärgata sellest õudusest, mis mind valdas, aga ma olin võimetu. Meloodi kajas igas mu pea nurgas ja ma hakkasin sellepärast karjuma. Nägin vaimusilmad kellegi kätt, mis minu seljale sirutatud oli. See oli Tristani käsi, aga ta tõmbas selle tagasi ja marssis mind vaadates voodi ees edasi-tagasi. Ma nägin seda. Ma kuulsin seda, aga ma ei saanud silmi avada.

"Mitch, me peame midagi tegema. Ma ei saa teda nii vaadata!" karjus ta mehele, kelle kohalolekut ma iga oma keharakuga tundsin.

"Rahu Tristan, ma otsin Gyra üles. Sina jää tema juurde. Ürita ta üles kuidagi äratada, muidu võib juhtuda, et ta ei ärkagi ja ma pean hiidse vastumürgi kasutusele võtma," selgitas ta talle ja lahkus ruumist. 

Raputasin tugevalt pead, pigistasin oma kõrvu, milles meloodia mängis ja põski, mis mustade viirgutega varje võtsid. Hakkasin uuesti karjuma, kuuldes samal ajal sahinat selles tapvas meloodias, paberi krõbisevat kortsutamist käte vahel ja vee sulinat, mis klaasi valati - see elas mu peas, ei kusagil mujal ja see hävitas mind.

"Nicole, kas sa kuuled mind? Sa pead ärkama, nii et... ärka palun!" kuulsin hetkeks Tristani häält, aga see kadus uttu. Eemaldus. Kuulsin teda aina kaugemalt, kuni enam ei kuulnud. Ma kukkusin. Vajusin põhja. Põhjatusse pimedusse. Meloodia seisis mu kõrval ja mängis uusi noote, aeglast, suigutavat muusikat, mis mind magama mani. Ja ma vajusin aina rohkem põhja, vete sügavustesse; musta pimedusse, mis mind lämmatas. Ajal, mil vesi mu kopsudesse voolas, raputas keegi mind. Kellegi võimsad käed tirisid mind vasakule ja paremale. Nägin valgust, kuid ma ei suutnud sinna ujuda. Mu käed ja jalad olid täiesti tuimad ja hoovus keerutas mind igale poole, tõmmates mind ikka ja jälle põhja; sellesse pilkasesse pimedusse. 

"Nicole!" kisas tuttavavõitu hääl mulle, tuues mind reaalsusse. "Ärka palun!"

Ärka??? Tristan, kas see oled sina??? Tõstsin pead, lükkasin käed üles ja ujusin pinnale, kuuldes, kuidas meloodianoodid kadusid ja Tristan mulle aina lähemal oli, kuni ma silmad avades ennast ta kindla embuse vahelt leidsin.

"Sina?" sosistasin uuesti ja puudutasin sõrmedega noormehe nägu. Peavalu, meloodia ja kõik muu mind hävitada üritav oli kadunud. Olid ainult tema ja mina - tema ja mina!? Kui kuivõrd see küll kõlas. "See olid sina..." sõnasin talle, otsides ta pilku kuna ta oli selle mujale viinud. "Ma-ma... m-ma armastan sind." Ma uppudes ta sügavate silmade deemonlikku võimu j ta vaatas mind lummatult, kergelt ehmunud pilguga, kaaludes seda, mida ma ütlesin.

Tristan/1.

Ma ei teadnudki täpselt, mis mind rohkem hirmutas.

Kas see, mida Nicole mulle ütles - need kolm sõna... mida need üldse minu jaoks tähendasid??? - või see, et ta jälle ära vajus, teadvuse kaotas, pimedusse kadus. Praegu oli see ohutu, sest meloodit ei olnud. Ma summutasin selle, kuid ometi see kõik, mida ma tundsin või tunda tahtsin, häiris ja isegi piinas mind. Ma hoolisin temast. Ma tahtsin teda kaitsta selle kõige eest, mis teda siin või kuskil mujal ähvardas. Ma tahtsin kindel olla, et ta hingab.