Ärata mind ellu

5. Hoia minust eemale

Hei-hei! Ma olen nii rahul, et uue osaga hakkama sain! Ei, tegelikult ma tahtsin homme uue osa kirjutada, sest olen kergelt haige - nohu, kõha ja kõik värgid-särgid. Ma jään üldse nii tihedalt haigeks, aga teate, elutoas istudes ja ühte oma lemmikut seebikat vaadates, tuli inspiriratsioon peale. Fantaasia lendas ja ma pidin kõik kirja panema, muidu tuleb kirjutajablokk peale.

Igatahes, ma nii tänan teid, kes te votete vajutate ja üldse seda loete. See tähendab mulle palju. See mu ainuke jutt siin Wattpadis. Kogemata, päris kogemata, kustutasin jutu "100 punast roosiõite" ära. Ma tean, olen paha, aga luban, et varsti lisan uusi jutte, kuna ma olen selline hull kirjanik, kellel peab kolm või isegi neli juttu töös olema. Veelkord aitäh teile!

Aga nüüd jutu juurde. Ma loodan, et see meeldib teile!

***

Nicole (VN)

Tundsin, kuidas ma tema pilgu all üle keha värisema hakkasin. Käed võtsid sinikas-lilla varjundi ja hingamine muutus ebaühtlaseks. Tegelikult, ma ei saanudki hingata.

"Mida sa minust tahad?" küsisin surudes käed rusikasse, vaadates endiselt ta täiuslikke sirgepiirilisi ja kauneid huuli, mida üks osa minust puudutada tahtis. Tahtsin neid maitsta, aga ma surusin selle mõte endas maha ning jäin silmad maas tema vastust ootama.

"Nicole, võtta mind vastu," sosistas ta ja astus minust eemale, jättes mind endale järgi vaatama, liikudes pikadel graatsilistel sammudel oma musta fordi poole.

"Ma ei taha!" hüüdsin talle ning surusin käed jaki taskudesse.

"Sa pead!" sisistas ta minust kinni hoides. Ma isegi ei näinud kui kiiresti ta minuni jõudis ja minust kinni haaras. Ta tegi mulle haiget, isegi väga haiget, sest ma ei saanud endiselt hingata.

"Ma... ma—" jäid mul sõnad kurku kinni, aga tema äkiline tegutsemine ehmatas mind niivõrd, et ma ei saanud sõnagi suust. "Ma ei taha sind vastu võtta ja sa teed mulle haiget." laususin siiski pärast lühikest pausi.

"Nicole," ütles ta mu nime ja tiris mind oma auto poole.

"Hoia minust eemale!" karjusin talle ja rabelesin ta tugevast haardest vabaks ja istusin porise ja läbimärjana autosse rooli taha ning surusin värisevate kätega võtme süütesse ning vajutasin vasaku jalaga gaasipetaalile ning sõitis Tristani šokkeeritud pilgu all koolimajast eemale näitamata suunda ega nägemata paremalt poolt tulevat autot. Sõitsin punasele fordile külje pealt sisse ning ahmisin sõrmi roolil kokku surudes õhku. Nägin tuulepeeglist Tristani rahulolevat muiet ja pilku, mis minusse auke puuris. 

Ei! karjusin ma mõtetes, kui ta minu poole sammus.

"Sa ei saa seda kauem vältida." ütles ta mu auto kõrval seistes.

"Vältida, mida?" küsisin pead pöörates ja talle tungivalt silma vaadates. Midagi eredat, vastuvõetamatut helkis mulle tema kaunitest silmadest vastu ja see hirmutas mind. Tõepoolest hirmutas. Mida iganes see tema vastu võtmine tähendas, ei saanud see hea olla. 

"Ma...ma pean minema, tegelikult," sisistasin, üritades iga sõna normaalselt välja öelda, et see temani jõuaks. Et ma ei näiks kuidagi nõrk ja väeti tema kõrval. Et ta ei arvaks, et ma kardan teda. Et ma üldse midagi kardan, kuid see oli tõesti raske, sest minus tõstis pead paanika ja soov põgenda. Ja kohe!

"Kuhu?" küsis ta, kui ma mööda tundmatut teed kõndima hakkasin, jättes endast maha suitseva auto ja teise õpilase, kes punases fordis istus. Vangutasin sõrmedega juukseid läbides ja tugevalt huulde hammustades pead ja jooksis kiiresti mööda teeäärt, teadmata kuhu ja kuhu ma peatudes välja jõuan. See ei huvitanud mind, tahtsin vaid temast eemale saada.