Ärata mind ellu

20. Viis elementi, läbimärg käsilane & meie tore respekt

Peatükk

20/1

Nicole /3.

Niipea, kui me lagendikult välja saime ja metsa kõndisime, mu pea selgines ja mu kuulsin oja vulinat, lindude laulu ja tundsin, kuidas mu juuksed tuule käes lendasid, kuid ma ei olnud veel valmis kõndima, sest mu jalad olid ikka veel liiga pehmed.

,,Tristan?" sosistasin.

,,Jah?" sosistas ta vastu.

,,kuhu me lähme?" küsisin sosistades. 

,,Sellesse majakesse siin. Veedame siin öö ja sõidame homme Delfanisse ja kui tahad siis ka linna." Avasin silmad ja vaatasin ringi, otsides majakest, millest Tristan rääkis. See jäi mulle esimesena silma, kuna oli kohe meie ees.

,,See on kena," sõnasin. ,,Kas keegi ei elagi siin?"

,,Ei." vastas Tristan lühidalt ja ma ei küsinud enam midagi.

,,Ma tahaks magada," ütlesin justkui iseendale.

,,Ja sa teedki seda," Naeratas ta.

Tõstsin oma väsinud pilgu üles ja vaatasin teda need paar sekundit hetkel, mil ta mind jalgadele pani. Kuna ma ilmselgelt ei püsinud nendel, siis püüdis ta mind mitu korda kinni, et ma põrandale ei kukkuks ja ilma, et ma annaks oma teole aru ja üldse mõtleks, kuidas ta reageeriks, suudlesin ma teda põsele. 

,,Aitäh," sosistasin vaikselt, toetudes poisile, kui ta ees varvastel kõikusin.

,,Mille eest see?" küsis ta.

,,Kõige," vastasin. 

Tristan kortsutas kulme ja vaatas mind pinevalt, seepärast oli sunntud selgitama. ,,Et sa hoolid, mind siia tõid, et ma oma ema maja näeksid ja mu... päästsid." Üritasin talle naeratada, aga peale valugrimassi ja väsinud näo ei suutnud ma talle midagi anda.

,,Pole tänu väärt," vastas ta kui mind diivanile kandis ja mulle paksu päevateki ulatas. Katsin enda keha sellega ja langetasin lõpuks pea suurele padjale, mida ta tükk aega otsis. Sulgesin silmad, tundes endal ta pilku. Ma teadsin, et ta vaatab mind. Ma teadsin, et ta on mu lähedal ja kaitseb mind kõikide ohtude eest, mis mind väljas ootasid. Ma teadsin seda ning uinusin selle teadmisega, olles õnnelikum kui kunagi varem olnud olin.

Tristan / 3.

Istusin köögis ja põrnitsesin akna taga vihma, mis väljas võidutses ja ei mõistnud, kuidas Nicole sai sellese asjaga harjuda, kui rändaja oli. Kuidas ta suutis nautida midagi, mis teeb süüdimatult kõiki ja kõike märjaks, olles endaga seejuures nii rahul. Tegelikult oli kõik, mis seostus Nicole'i ja tema mõtlemise ning maailmaga mulle võõras. Ja kättesaamatu. Keelatud. Ei, tema ise oli mulle keelatud. Tema maailm oli avatud nagu raamat, mille võis iga hetk kätte võtta, et midagi vaadata ja lugeda. Ta ise oli kinni, aga tema maailm ja mõtted olid mulle avatud. 

***

Vajutasin nuppe puldil järjest ja muutusin pahuraks iga kord, kui kanalitel mulle naerusuised inimesed vastu vaatasid; inimesed, kes kedagi taga ajasid, kiljates suures rõõmus nagu segased; kedagi kallistasid, ilma et tungi teda tappa tunneks; kedagi vaatasid, silmis üüratu armastus ja valu üheaegselt; kedagi ootasid, üldse kellegi üle rõõmustasid, kui nad millegiga hakkama said. Ma tahtsin televiisori selle kõike nähes lõmastada või aknast välja visata, aga mind takistas tüdruk, kes minust vaid mõne sentimeetri kaugusel magas - Nicole.

,,Kurat." vandusin vaikselt ja viskasin puldi toa teisse otsa, nähes, kuidas Nicole selle peale liigutas ja keeramise pealt teki põrandale lükkas. Võtsin selle üles ja viskasin talle peale tagasi ning lahkusin ruumist ja üldse majast, et väljas rahuneda ja tema und mitte rohkem häirida.