Ärata mind ellu

23. Ava silmad & ründa

Peatükk

23/1

 ~ "On hetki, mil sa mõistad, et kaotaja on kaotaja ja võitja on võitja, kuid on ka hetki, mil sa pead silmad avama ja ründama, sest see on sinu imekummaline saatus."

Tristan (VN)

,,Kes seal oli?" küsis Nicole ikka ja jälle. Ma ei teadnud, mida talle öelda. Kui aus olla, siis ma ei olnudki kindel, kes see kes seal selline oli. 

,,Tristan!" kisas tüdruk ja haaras mu käest. ,,Mis või kes seal oli?" 

,,Ma ei tea," pomisesin. Lõpuks vaatasin talle otsa ja neelatasin, sest ta nägi nii teistsugune välja: juuksed sassis, silmad suured nagu tõllarattad, kuigi see ei olnud päris nii, ja suu oli ka lahti. Tahtsin sinna midagi toppida, et ta vait jääks, kuna ma teadsin, et ta hakkab kohe rääkima.

,,Tead, ma ei saa sinust aru," lausus ta, surudes saabas, mis nägi rohkem kinga moodi välja jalga tagasi, ja kõndis minust mööda, sügavasse metsa.

Oh, jää ometi vait! käskis hääl mu peas. Minu hääl seega mina. 

,,Sest sa ei taha mulle öelda, mis seal oli," jätkas ta, lükkates iga paari meetri tagant sõnajalgu enda teelt eest, ,,aga miks, seda ma ei tea." Noogutasin, kui märkasin, millise pilguga ta mind vaatas ja vaatasin siis taevasse. Oli pilvine ja õhk oli soe. Oli oodata äikest. 

,,Mitte et ma ei tahaks, aga—" alustasin, aga jäin kohe vait. Nicole keeras end ümber, otse minuga vastakuti, ja uuris mind pikalt. Isegi liiga pikalt, sest see muutis mu närviliseks. 

,,Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta hetk hiljem ja astus mulle lähemale. 

,,Peab olema," sosistasin justkui iseendale. Seejärel pistsin käe taskusse ja kõndisin metsa. Kuulsin iga sammu, mida ta tegi, ning ma ei pidanud selja taha vaatama, et kindel olla, kas ta on seal, sest ta oli. Me ei vahetanud sõnakesti. Olime juba minuteid vaikuses kõndinud ja me mõnelmad teadsime miks. Surusin käed veel rohkem taskupõhja ja ohkasin. Ning siis hakkas vihma sadama, mis muutis olukorra veelgi nukramaks. 

Nicole (VN)

Vihm kastis meid viimseni märjaks, nii et lõpuks me tilkusime nagu kassid, või kuidas iganes öeldakse. Igaljuhul see märja-olukord ei sobinud mulle, olemata asjaolust, et me kõndisime keset sügavat metsa, otsides väljapääsu, et jõuda koju. Minu koju, Mangez hill'i. See tundus nii kaugel. Samuti mulle tundus, et olime tunde kõndinud.

,,Ma olen väsinud." hüüdsin Tristanile ja vajusin kännule, hakates kohe oma juuksed kuivaks väänama. Nägin silmanurgast, et ta peatus ja jälgis mind tühja pilguga. ,,Kas me võiks näiteks poole tundi pärast edasi kõndida?" küsisin, pühkides märje käsi veelgi märjemasse pusasse. See lausa kogus vihmavett endasse, lastmata sellel kordagi välja tilkuda. Ohkasin. Ta ei vastanud mulle, vaid jälgis mind endiselt selle tühja pilguga. Tõusin jalgadele, astusin ta ette ja puudutasin ta kätt, kuid ma eemaldusin koheselt, sest mind ehmatas kui soe, isegi tuline see oli. 

,,Mul on janu." sosistasin rohkem kui minut hiljem vaikselt. Tristan noogutas, aga ei lausunud endiselt sõnagi. Iseennast kallistades, tundsin, kuidas mu süda tiheda kleidi ja õhukese aluskleidi all puperdas. Ma olin väga ehmunud ja kabuhirmul. Võib-olla hakkasin haigeks jääma, sest vihm oli külmem kui arvasin. 

,,Joo." ulatas Tristan mulle  veepudeli ja astus ise minust mitu pikka sammu eemale. Kortsutasin hetkeks kulmu ja keskendusin siis vee joomisele. Jõin seda nii, nagu poleks aastaid vett näinudki. Limpsisin isegi korgi puhtaks, kui pudel tühjaks sai 

Kui pead pöörasin, nägin teda naermas. Jah, ta naeris. 

See oli teine kord, kui ma teda naermas nägin, ja see oli uskumatu vaatepilt. Naeratasin talle, kui ta taas tõsiseks muutus, ja heitsin pikali. Pilved olid süsimustad ja lõi välku.