Ärata mind ellu

30. Tapa see, keda armastad enim

Peatükk

30/1

„Öeldakse, et iga lõpp on millegi uue algus, kuid mõnikord on see lihtsalt lõpp – nagu kuristik tee lõpus, kus ei ole enam kuhugi minna ja sulle vaatavad vastu möllavad merelained, nende suurus sind hingepõhjani paelumas."

Nicole (VN)

„Milline su plaan on?" küsisin Tristanilt, kõndides mööda lõputuid lossikoridore. „Ma ei suutnud meid siit minema viia, seega meil peab selleks mingi muu võimalus olema."

„Kas sa keskendusid piisavalt?" küsis ta selle peale, võttes mult käest kinni, peatudes järgmisel ristteel, kust viiski kolm teed – üks vasakule, teine paremale ja kolmas otse. Niipalju ma mäletasin, et otse viiv koridor viis fuajeesse, kuid kuna me ei teadnud, millises ajas ja olukorras me viibisime, siis see e pruukinud hea valik olla.

„Mis sa sellega silmad pead?" küsisin vastu. „Ma üritasin nii kuidas suutsin, aga lõpetasin hoopis siin, ikka veel lõksus ja sinuga koos."

„Ma ei tea, kuidas seda öelda, aga-" Ta peatus taaskord ja lükkas mind enda selja taga, kui meist üks tema isa jüngritest möödus. Mehel seljale oli kinnitatud mõõk ja käte vahel teritas ta suurt nuga, suundudes peaaegu jooksusammul köögi poole, justkui sinna jõudmisest sõltuks kellegi elu.

Vahetasime Tristaniga pilke ja ta noogutas mulle ning me kõndisime edasi, olles teinud vaikimisi valiku liikuda fuajee suunas. Mu põlv tegi endiselt põrguvalu, kuid ma suutsin siiski kõndida.

„Sul jäi ennist lause pooleni." sõnasin poisile, vaadates tõtt ta kuklaga, mis oli peapaela taha kaetud. Ta nägi küll räsitud välja, kuid oli sellegipoolest terve, mida ma ei saanud enda kohta öelda.

Ta köhatas ja pöördus mulle otsa vaatama. „Kas sa tõepoolest ei leidnud paremat reaalsusest kui see või ongi minuga koosolemine parem kui kõik muu?"

Vakatasin, lükates samal ajal oma juukseid selja taha. „Mida sa sellega öelda tahad? Et ma tahtsin sind näha? Loomulikult tahtsin ma sind näha, aga mitte sellistes tingimustes!"

„Seega su meeled ei toonud sind siia?" küsis Tristan.

„Ei – see tähendab, ma ei usu, et tõid!" priiskasin, heites käed puusa.

„No hästi," pomises Tristan enda ette ja kõndis siis edasi.

Neelatasin sülge ja küsisin: „Kas sa oled mu peale pahane?"

Maad võttis vaikus ja ma tundsin tugevat vere lõhna, lähenedes iga järgmise sammuga fuajeele. Tristan peatus ja võttis mult taaskord käest kinni, vaadates närviliselt ringi, justkui keegi kavatseks meid rünnata.

„Mul on tunne, et me oleme 18. sajandis," märkis ta ja tiris mind endale järgi, marssides koridori lõppu. Peapael, mida ta kandis, vajus ta kuklalt kaelale ja paljastas tätoveeringu, mida ma varem kunagi ei märganud – väike roheline sisalik, kes oli tagurpidi, jäsemed taeva suunas.

„Nii et sa oledki minu peale pahane?" küsisin uuesti, pigistades oma peos ta sõrmi ja neelasin alla nutuklombi, mis mulle kurku tekkis.

Tristan ohkas. „Meil ei ole selleks aega praegu. Kui sa tahad sellel teemal vaielda, siis palun vali selleks parem aeg, mitte aeg mil me oleme ajaluubi küüsis."

„Ma ei tahagi vaielda," õigustasin, pigistades tema sõrmi oma peos. „Tahan vaid teada, kas sa oled minus pettunud, kuna ma tegin valiku mitte võidelda."

„Ma ei ole pettunud," vastas ta, hääles vilin ja vaatas fuajeesse. Tehes ise sama nägin, et tema isa, Eddie, seisis laibamere keskel, käes verest tilkuv sirp. Tal oli seljas punasest nahast keep, mis ulatus maani ja tal oli habe ees, mille otsad olid patsi punutud. Deemoni kohta käis ta üsna tavatult ja ma isegi ütleks, et maitsekalt riides.