Ärata mind ellu

27. Võitle minuga & sa näed

Peatükk

27/1

~"Mõnikord suudab ka kõige pehmem ja õrnem torge tekitada haava, mis purskab verd ka mitmeid aastaid hiljem; haava, mis sööb sul hinge seest ja ei lase hingata; haava, mis ei lase sul elada, tõestades iga päev kui nõrk sa oled."

Nicole (VN) 

Ma olin üks sellistest tüdrukutest, kes eelistan teed kohvile ja seda isegi hommikuti, kuid kui sa elad koos kohvisõltlasega, kelleks oli mu korterikaaslane Daisy, oli see raske, mistõttu juhtusin ka mina seda aeg-ajalt jooma. Haarates praegu koolikohvikus kohvikannu järele, tundsin, kuidas mulle mitmeid uudishimulikke pilke langes, nagu teeksin ma seda esimest korda. Pööritasin silmi ja tõstsin aurava kohvitassi kandikule, segades sinna natuke kohvikoort.

Mary nügis mind, näol seletamatu ilme. ,,Ma ei taha teadagi, mis ajast sa kohvi jood, sest ilmselgelt on sellel Daisyl suur osa ja sellepärast ma loodan, et sa kolid oma tädi juurde, et teekannu peale tagasi minna,"

,,Ma joon teed!" kinnitasin sõbrannale. ,,Lihtsalt... täna on mul kohvi vaja, muidu jään keemias magada. Tead isegi."

,,Seda sa endale kinnitad jah," naeris tüdruk ja tiris Marco endaga lauda kaasa, nähes, et poiss ei olnud oma valikut teinud, kandikul vaid kaks õuna ja mahlaklaas.

Ohkasin ja tõstsin endale ka praetaldriku, enne kui nendele järgnesin.

,,Oled dieedil?" küsisin poisilt.

,,Tegelikult mitte," naeris ta, haarates kahvliga minu taldrikust suure tomativiilu. Naersin kaasa ja võtsin loksu kohvi, mis maitses hästi. Asudes prae kallale, jäin esimese ampsu ajal kohvikus ringi vaatama. Kohe aknaäärses nurgas oli tühi laud, kus istus tavaliselt Tristan, kuid täna oli seal hoopis teine tuttav nägu. Charlie.

Hetkeks mõtlesin, et ta tuli mulle järgi, kuid selleks oli see liiga läbinähtav ja ta ei paistnud olevat selline, kes teeks nii rumalat viga ja tuleks mind mu kooliõuelt ära tirima. Mingisugune tagala mul lõppude lõpuks oli, kuigi praegu oli neil vaid kahvel käes.

,,Nicole, kas kõik on korras?" küsis Mary, vaadates mind mureliku pilguga. Tundsin, kuidas veri mulle näkku langes ja käed värisema hakkasid. Surusin noa endale pihku ja viisin pilgu mujale kohe, kui Charlie sellel endal tabas ja mind jälgima hakkas.

,,Ma... ma-" kogelesin, jäädes talle sekundiks otsa vaatama. Mu põsk põles Charlie kiivast pilgust ja näis nagu tahaks ta rääkida, kuna ta pilk on nii tungiv ja ta tõstis lõuga, justkui öeldes tere.

,,Ma-ma pean värsket õhku hingama, vabandage mind." Tõusin laua tagant püsti ja peaaegu et jooksin kohvikust välja, jättes endast maha pika pilguga sõbrad ja aurava toidu ning kohvi, mille eest kokku mitukümmend dollarit maksin. Olin rändaja ja raha kadu ei tähendanud minu jaoks suurt midagi, ent praegu näis nagu oleksin liialt järsult käitunud, tormates hingetuna koolihoovi ees oleva puudeallee alla. Olles viimaks pingile istunud, võtsin joonistusbloki kampsuni alt välja ja hakkasin sellele joonistama, unustades sootuks, mis äsja juhtus või ei juhtunud. Mu meeled jõudsid sellistes ajades minust alati sammu võrra ette.

Tristan (VN)

Olin juba viimased veerand tundi oma pooltühja kohvri ees seisnud, hoides käes süsimusta t-särki, kavatsusega see hoopis selga panna, kui kuulsin uksekoputust ja seda, et keegi sisse astus. Kuna ma pilku ei tõstnud, hakkas ta sügava ohke saatel rääkima.

,,Kuhu minek, poeg?"

,,Linna," vastasin lühidalt. Mul ei olnud enam mingit tuju vaielda või üldse kuulata tema põhimõtteid kogu asja kohta, sest see ajas mind ainult rohkem vihale. Lõppude lõpuks ei saanud ma kumbagi neist Miles'iga takistada ja võin loota vaid halvale ilmale või muule ebaõnnestumisele.