Ärata mind ellu

2. Surematud ei kaota tasakaalu

 No-nii, teine osa siis. Kõrval on pilt Tristanist. Loodan, et meeldib!

***

 Nicole (VN)

Pärast küsimust, mis ma esitasin, võttis maad vaikus — nojah, tegelikult ju seda nii ei küsita, veel vähem siis võhivõõralt —, aga mind häiris just selle vastus; miski, mida ma ei saanud. Ma seisin ta ees nagu viimane idioot ja ootasin võib-olla isegi kerget ja aimatavat vastust. 

Kas tema oli ka surematu? See selgitaks nii mõndagi. 

,,Tristan Macce," naeratas ta.

,,Ma tean, ma mõtlen—" putertasin, tundes, kuidas paanika mu sees pead tõstis.

,,Nicole, rahune," puudutas ta õrnalt mu põske. Ma küll võisin seda ette kujutada, aga ta sõrmed justkui põletasid mu nägu. Astusin temast kohe eemale ja vaatasin maha. Sain aru, et kui ma temast eemale ei hoia, siis võin kaotada kõik. Jah, ka oma võimed.

,,Ma olen täiesti ohutu," kordas Tristan ühte ja seda sama. 

Surusin käed rusikasse kui võitlesin iseendaga ja tormiga enda peas; mõtetega, mis minule ühte ja seda sama ütlesid. Ühte ja seda sama teha palusid. Lihtsalt laususid: hoia temast eemale, Nicole. See hääl, see tabamatu ja korduvalt kaduv hääl kuulus kellegile, kelle nime ma ei teadnud. Või ei tahtnud teada, sest äkki ma astusin Tristanile lähemale ja vaatasin ta põhjatutesse silmadesse. 

,,Vabanda," sosistasin nii, et teised mind ei kuuleks. Mul oli natuke häbi.

,,Nicole, mille eest sa nüüd vabandad?" oli poiss segaduses.

Ajasin end sirgu ja mu silmad läksid üllatusest suureks. ,,Noh, selle eest, et ma sind kartsin ja küsisin, kes sa oled," laususin pilk maas.

,,Nicole," ütles ta jälle mu nime. ,,Sa ei pea mind kartma." jätkas ta ja naeratas taas. Naeratasin automaatselt vastu, aga mitte tahtlikult, pigem robotlikult, aga see ei olnud tähtis, sest ta naeratas mulle uuesti enne, kui trepist üles läks. 

Lõpeta see! karjusin mõtetes. 

,,Nicky, mis sinuga on? Kas unustasid Bradi sootuks või?" Seisis Mary mu kõrval. Pöörasin pead ja vaatasin talle üleolevalt ja ehk isegi liiga vihaset otsa, sest järgmisel sekundil ma nähvasin talle. ,,Mary, ole vait, mine oma Brad'iga tead küll kuhu!" karjusin üle koridori.

Tüdruk läks näost punaseks ja peaaegu et jooksis minema.

Ups.

,,Preili Bloom!" hüüdis kange hääl mu selja tagant. Hammustasin huulde ja keerasin end Mrs. Collie suunas, oma Keemia õpetaja suunas. ,,Mida ma praegu kuulama pidi?!" pahandas ta, oma süles olevaid raamatuid sättides.

,,Ta oli selle ära teeninud." ütlesin lihtsalt. Naine tegi suured silmad ja hakkas midagi ütlema ja just siis helises kell ning kõik läksid tundi. Noh, mitte kõik, aga enamk, ja keegi idioot lükkas mu jookstes pikali ning ma lõin parema käe küünarnuki kõvasti ära.

,,Hei, vaata ette!" hõikasin sellele poisile.

,,Vaata ise!" vastas ta ja kadus tundi.

Mudisin oma valutavat kohta ja kõndisin üles, ent jäin kunsti klassi taha pikaks ajaks seisma. Viimaks istusin seina äärde ja vaatasin maale ja diplomeid lumivalgetel, ilma ühegi triibuta ja kriipsuta, seinal. Unistasin, et kord on seal minu nägu, kiituseks suurte saavutuste ees erinevatel maalimisvõitlustel.

,,Nicole, mis sa siin teed?" küsis direktor Mrs. Lorenz, kui mind nägi. 

Neetud!

,,Ah, teate, mul pea valutas, ma kohe lähen tundi." vastasin, midagi naeratuse sarnast huultele vihudes ja hüppasin püsti ning astusin klassi. Loomulikult ei saanud ma maailma hakata enne, kui olin ma puudumise osas selgitusi jaganud. Kogu see aeg, kui rääkisin Mrs. Cratey'le, kui hull mu peavalu oli ja kui nõrgalt ma end tundsin, vaatasid mind Tristani meeletud silmad, mis pani mind ebamugavalt nihelema, viies mind nõnda selle piirini, et ma oleks peaaegu karjuma hakanud.

,,Selge, mine istu oma kohale ja hakka tööle."

,,Mis teemaks on?" küsisin kui ma kohal olin.

,,Seda polegi. Maali, mida su süda ihkab," ütles naine ja istus oma suure laua taha ning sikerdas midagi tähtsusetut paberile, mis ta ees oli.

,,Miks ma küll ei usu, et sul pea valutas," märkis Mary mu kõrval.

,,See, mida sina usud või mitte, ei puuduta mind üldse, aga sa ju tead seda." ütlesin mürgiselt ja tõmbasin paberile esimese sinise triibu.

,,Missugune täiusik kuju!" seletas Tristan minust vasakul oma maalingut silmitsedes. Pööritasin selle peale vaid silmi ja värvisin koletise või inimese, kelle just sikertanud olin, enam-vähem korralikult ära ning viskasin pintsliga siis värvi niisama igale poole paberile, enamiku taustaks.

,,Siia natuke rohelist ja siia punast, siia sobiks kollane vist..." pomises Tristan jälle iseendale või kellega iganes ta seal rääkis. See oli kohati häiriv, sest ma tõmbasin sellepärast oma maalile kaks üleliigset triipu - joont, mida polnud vaja.

,,Väga kena." märkis Tristan mu selja taga. Tundsin ta hingeõhku enda kaelal ja mu käsi hakkas  värisema ning selle tulemusena ilmnesid pildil oleva kuju paremale käele punased täpid.

,,Oh." ohkasin ja viskasin pintsli veetopsi. ,,Sa kohe pead, jah?!" kisasin tuliselt. 

Ta ei vastanud mulle, vaid muigas mulle näkku. Äkitsi ta istus mu kõrval ja joonistas mu maalitu kõrvale suurte kõrvadega jänkut. 

,,Mida sa teed?" küsisin talt. 

Ta hakkas naerma ja seda kohe valjusti. Niiviisi, et see naer kumises tunni lõpuni mu peas.

***

,,Preili Bloom!" hüüdis kellegi madal hääl ülevalt.

,,Jah?" avasin silmad aeglaselt ja ehmatasin, kui avastasin, et istusin kunsti klassi taga ja hoian käes mingit paberirulli.

,,Kell on palju, te peaksite koju minema." ütles naine mu kohal. Hüppasin talle noogutades püsti ja jooksin alumisele korrusele. Pärast garderoobist tulekut kõndisin koolimajast välja ja siis oma auto poole. Avasin rulli siis, kui auto kapotil istusin. 

,,No ei ole võimalik!" hüüdsin üle parkla. Olin siiski oma tunnis maalitu lõpetanud ja triipe ega täppe, mille Tristani segamine tekitas ei olnud olemaski. See asi tundus üha veidram mu jaoks, justkui kujutaksin asju ette. ,,Mäletaksin ka midagi!" lisasin hämmeldunult.

,,Räägid iseendaga?" küsis Tristan mu kõrvalt.

Neelatasin ja vastasin: ,,Ei, ei räägi, aga ma ei saa midagi aru, palun selgita." Tulin kapotilt maha ning vaatasin talle otsa.

,,Sa vajusid tunnis ära," ütles ta lõpuks.

 ,,Miks?" küsisin, teda tähelepanelikult jälgides. 

,,Vaata oma küünarnukki," lausus ta vaid ja naeratas, toetudes mu autole. 

,,Seda ei ole..." ehmatasin kui küünarnukki vaatasin. Kui vaatasin seda kohta, kuhu täna Casperilt kiirustamise tõttu löögi sain. Marrastusest polnud jälgegi. 

Mida kuradit?  Oigasin. ,,Muidugi ei ole, aga kes sa oled?"

,,Tristan." ütles ta jälle oma nime.

,,Ei," pomisesin justkui iseendale. ,,Ma mõtlen seda, et kes sa oled, mitte mis su nimi on."

Noormees vaatas mulle juhmilt otsa, justkui ei saaks ta absoluutselt aru, mida ma rääkisin. Kuna ma vastust ei saanud - see kipus olema juba korduv asi -, istusin ma autosse ning sõitsin kiirelt gaasi andes parklast maanteele ja itsitasin, kui nägin tuulepeeglist, kuidas ta tasakaalu kaotas, kui ma autoga tema alt minema kimasin.

Surematud ei kaota tasakaalu!