Hei! Sain õnneks ja loomulikult enda ning oma lugejate heaks täna uue osa kirjutada. Vabandan, et varem, noh eile seda ei teinud, aga ma olin surmani väsinud. Päev oli rängalt pikk. Ma ootan sisukaid kommentaare sellest, mida te mõtlete. Igaljuhul, ma loodan, et see lühike osa meeldib teile! :)
P.S. Kõrval on laul, mis on taustamuusika osas lihtsalt parim. Just selle loo jaoks. Kuulake seda! Pildi panin niisama... või mitte niisama päris. Selles osas on n i i palju karjumist ja lõvid on muidu ka fantastilised loomad, mulle küll meeldivad. :3
Aga jah... õnnelikku lugemist!
***
Vaikus, mis meie vahel juba minuteid rõõmsalt ringi lendas, lausa lämmatas mind ja ma vajasin õhku.
"Nicole..." lausus Tristan tasaselt.
Väristasin õlgu, tõstsin pisarates silmad üles ja vaatasin sekundiks poisi kaunite silmade sügavikku. "Mida sa siin teed?" küsis ta uuesti ja püüdis kinni pisara, mis mööda mu põske all voolas ning silitas seda näpu vahel "Lase mul minna," kordasin ennast. Pöörasin pea tobedalt kõrvale, kui ta üritas mulle jälle otsa vaadata. Oli selgemast selgem, et ma ei suudaks tema pilku enam endal taluda, sest ma lihtsalt murduks.
"Miks?" küsis ta ja suunas mu näo mu lõugast kinni hoides enda poole ja puuris sinna silmnähtavaid auke. Ma vajusin ära ja seda sisemiselt. Kas ma olen tõesti temasse armumas?
"Tead, mine oma Gyra juurde, ta kindlasti ootab sind." ütlesin mürgiselt.
"Kuidas Gyra nüüd asjasse puutub?" küsis ta kohe. Irvitasin talle vihaselt näkku, surusin käe, mis tema oma raudses haardes oli, vihaselt rusikasse, nendevaheline side lahutades. Sekundi pärast võttis ta sellest uuesti kinni. Tahtsin teda näkku lüüa, aga teadsin, et sellest ei oleks kasu, kuna ta oli otsekui kivist.
"Tristan Macce, kui sa kohe mul minna ei lase, siis ma teen sulle haiget!" pressisin läbi huulte.
"Mida sa teed mulle?" küsis poiss lõbustatult. ,,Hammustad mind?
"Käi põrgu!" karjusin talle.
"Kas ma mitte pole seal juba?" naeris tema.
Surusin huuled kokku, viisin vaba käe ta rinnale ja üritasin teda lükata, aga ta ei liikunud sentimeetritki ja see ajas mind juba tõsiselt vihaseks. " No ei ole võimalik, sa oled nii vastik! Neetud, liigu ometi, ma ei suuda enam seda jama taluda!" priiskasin üle koridori, kuid ta katkestas mind.
"Nicole, lõpeta see lollus! Ütle, kuidas Gyra asjasse muutub ja mida sa siin tegid?" tõstis ta häält. Võpatasin, olles sekundiga reaalsuses.
"Mi...ne.. m...ine... ära!" üritasin öelda, aga jäin poole lause pealt vait ja vaatasin maha.
"Miks sa nutad?" küsis ta uue küsimuse. Raputasin pead, samal ajal, kui uued pisarad mu põskedel tormi voolasid.
"Palun, lase mul minna." anusin teda uuesti.
Tundsin endal ta pilku, sulgesin korraks silmad ja astusin kaks sammu tagasi. Tristani suu muutus kriipsuks ja ta lasi mu käest lahti ning vaatas mulle uurivalt järgi, kui ma klasside poole koperdasin. Hingasin sügavalt sisse, kui trigomeetria klassi ette jõudsin ja tundsin endas rahulikumalt ning seda, kuidas pisarad mu põskedel ära kuivasid.
MÕNED PÄEVAD HILJEM
Mind läbis iga paari sekundi tagant külm judin, kui ma pärast tundide lõppu füüsika klassis üksi istusin ja vaikust talusin. Mu violetse varjundiga smaragt rohelised silmad uurisid väljas valitsevat sügist. Sügist, mis peagi lõpeb ja asendub külma talvega. Loodetavasti.
YOU ARE READING
Ärata mind ellu
FantasyNicole on keskkooli õpilane, kes suudab pärast oma vanemate traagilist surma lugeda ja kuulda inimeste mõtteid, tunda nende aurasid ja näha tulevikku. Kõik aga muutub siis, kui ta kohtub salapärase - ja deemoniverd - Tristan Macce'ga, sest tema mõtt...
