On kaua möödas sellest kui ma sind
Viimati nägin, ometigi mäletan selgelt
Kuidas su kulm kirpa tõmbus, triivides
Oma suurte tunnete tiivul, kabuhirmul.
Sinu pilkude palavikus ma päevad läbi
Seilasin, lained olid tormised, tekitades
Ängi veel juurdegi, aga ma ei kahetse
Neid piltilusaid, õndsaid hetki mil ma sinu
Läheduses niivõrd ereda leegiga põlesin.
Tagantjärele mõeldes oli meie lugu ürnagi
Tauniv, ma armusin sinussse millisekundiga
Kuid kogu see tunnetevool tõi endaga kaasa
Palju rohkem hingevalu kui oleks pidanud.
Sul olid omad valud ja ka leinad lauda toodud
Juurdlemata, kas see oli aus, et ma sul nõnda
Järel käisin, visates nurka kõik, mis mulle
Ennist rõõmu tõi, äkitsi olin langenud auku
Mille endale ise kaevasin, tahtes olla sinuga.
. . .
______________________________________________
A/N: Nonii, ma pole ammu eestikeelset luulet kirjutanud ja siia postitanud seega mõtlesin siin üks õhtu katsetada, et mis välja tuleb, olles palju inspiratsiooni saanud ja see tuli päris ilus, ma ütleks. Valusalt ilus. Andke mulle oma mõtetest teada ja muidugi soovin kõike toredat ning ilusat teile sellesse loodetavasti helgesse kevadesse!!! (:
Näeme teiselpool piiri,
M.
YOU ARE READING
Breathing in, breathing out
PoetryI could never find proper words To tell you how much I miss you And all the little things you had; First, the way you saw this world Through your sad ocean eyes. PS! In this collection, I touch on many serious topics like suicide, death, grief, trau...
