Armastus läbi pisarate [LÕPETATUD]

"Kus Marko on?"💔

Kell 19:49..

Tegin ennast just korda tegin meigi ning panin kleidi selga ja olen valmis isa sünnipäevale koju minema. Kõik külalised ja Marko on juba seal aga käisin veel poes ja magasin suht kaua seega ja.

Tellisin endale takso kuna väljas on jahe, kuigi see autoga suht alla 10 minuti tee. Jõudsime maja ette ning maksin arve ja astusin uksest sisse.

Läksin tegin isale kalli ning soovisin talle õnne. Siis kallistasin ema ja tuttavaid ning lõpuks ka Markot. Liikusime sööma ja wow vanemad on kõik nii ilusaks teinud jälle.

Sõime ja naersime pikalt, Marko istus miski pärast minu kõrvale. Jõime ka ning siis tahtsin terassile suitsu minna tegema, vanemad teavad, et ma suitsetan ja ütlesin neile, et käin kiiresti ära.

Tõusin laua tagant ja hakkasin terassile kõndima aga Marko tuli mulle järele, ning istus koos minuga terassile. Ta on juba suht täis või noh kõik mehed siin majas.

Marko: sa oled väga kena

Mina: aitäh

Marko: tegelikult ma igatsen sind nii palju

Mina: Marko sa oled täis, kui igatseksid ja armastaksid mind tõesti nii palju oleksid sa meile andnud uue võimaluse aga sina läksid Hannaga suhtesse, kas sa mõtled ka kui palju olen ma pidanud nende kuudega sinu pärast haiget saama

Ma viskasin enda suitsu minema ja jooksin ülesse enda tuppa ja lukustasin selle ning laskusin mööda ust maha. Ma hakkasin nutma jälle.

Mina Keity Lumberg olen nii nõrk armuvalude pärast,  olin tüdruk kellel oli kõigest pohhui, olin vaimselt stabiilne ning tugev, nüüd nutan siin üksinda ja lähen hulluks.

Miks ma pidin armuma, miks ma pidin kellegile uue võimaluse andma. Kõik teevad koguaeg haiget mulle, mind ei ole enam vaja.

Tõusin püsti ja lükkasin laua pealt kõik asjad maha ning vaasi ja klaasi. Ma olen mitte keegi. Olin tüdruk keda kõik kartsid, olin tüdruk keda austati ja nüüd nutan.

Keegi koputas mu uksele, see oli Marko ta ütles "Keity mida sa teed? Ära tee rumalusi, tee uks lahti". Lõin viimased asjad maha ning laskusin tagasi maha nuttes.

Tund aega hiljem..

Istun maas ja rahunesin, koristasin ka killud ära ning panin asjad enam vähem tagasi korda. Kell on nii kiiresti liikunud, kell on juba 22:59.

Emps kirjutas mulle sõnumitesse, et võtaksin ööseks Marko enda tuppa ja laseksin ta ukse tagant sisse.

Tõusin püsti ning läksin ust avama, Marko astus tuppa ja pani ukse lukku tagasi. Ta võttis enda särgi ning dressid seljast ära ja läks pikali ja tõmbas mind enda peale. Tean, et see kõik on vale aga ma ei suuda talle vastu panna.

Ta suudles mind ootamatult ning suudlesin teda vastu ning võttis mu kleidi seljast ja tõmbas mind tagasi enda sülle. Ta sosistas mulle "Keity ma vajan sind, tahan sind tunda jälle, kas oled nõus?" ütlesin jah ning ta võttis enda ja minu pesu ära. (edasi mõelge ise😅)

Hommikul...

Avasin oma silmad ja Markot pole, ma panin ennast riidesse ja vaatasin kella, kell on 11:37.
Kõndisin trepist alla ja läksin suurde tuppa ja seisin ema ette.

Mina: kus Marko on?

Ema: kullake ta pidi tööle minema

Mina: ma hakkan liikuma

Tegin emale kalli ja võtsin enda koti ning panin oma vansid jalga ja kõndisin koju. Ta nagunii ei mäleta midagi, tal on nagunii minust pohhui...