10. Tõde

163 21 2
                                    

Seekord tuli ka Adrian kooli. Kas see oli minu pärast? Või arvasin ma endast nii palju? Ei tea.

Adrian tuli minu laua juurde ning sosistas: "Pea meeles, sa ei tohi mitte kellelegi rääkida."

Ma vaatasin talle otsa ning noogutasin.

Siis hakkas meil kirjandus, kuid kirjanduse asemel tuli meil teemaks sarimõrvar.
Järjekordne surm oli toimunud.

Kui tunnid läbi said, küsis Jayla mu käest:
"Äkki tulen nädalavahetusel sulle ööseks?"

"Aa, sa oled ju juba käinud mu juures. Äkki tulen hoopis mina sinu juurde." pakkusin ma välja.

"Ei ei ei, mu juurde ei saaks." ütles Jayla pisut närviliselt

"Okei, ma siis küsin emalt." ütlesin ma.

Pärast läksimegi oma kodudesse. Ma õppisin ja lugesin raamatuid, nagu alati.

Kuid siis tundsin vajadust, et on vaja värsket õhku, kuid õue ei soovinud ma minna seega avasin akna. Aknast välja vaadates oli näha Adriani maja.

"Oeh vaikus." ma mõtlesin, kuid just siis kuulsin Adriani majast vaidlust. Võibolla oli see sellepärast, et ka seal oli aken lahti.

"Sa oled mõrtsukas." ütles Adrian kõvasti.

"Sina veel hullem." ütles Paul vastu.

Siis ma sulgesin akna ning jäin mõtetesse...
Kas siis Paul on see sarimõrtsukas? Ning miks siis ütles veel Paul, et Adrian on hullem?

Jälle käitusin ma nagu rumal laps ning ning jooksin kodunt ära Adriani ukse taha.

Mis mul ometi arus oli... kui Paul ongi sarimõrtsukas, tähendaks see, et ka mina võin olla ohver. Kuid ometi seal ma olin, nende maja ukse taga.

"Elsie? Mida sina siin teed? Sul on siin ohtlik olla." ütles Adrian uksele vastu tulles.

"Kas Paul... on sarimõrtsukas?" küsisin ma Adrianilt.

Enne kui Adrian jõudis midagigi öelda tuli Paul.

"Jah, Elsie. Äkki ma olengi mõrtsukas." tuli ta lähedale ning ütles.

Ma olin kui tardunud. Üritasin taganeda, sest just see mida kuulsin, hirmutas mind.

"Kuid minu tegusi ei saa võrreldagi mida Adrian tegi. Eksole nii?" lisas Paul veel ning vaatas Adrianile otsa.

"Hoia oma suu.." ütles Adrian, silmad samal ajal läikimas nagu hakkaks nutma.

Ma astusin Adrianile ligimale ja võtsin ta käest kinni.

"Adrian, millest ta räägib?" küsisin ma.

Ta lasi mu käest koheselt lahti.

" Oled sa naiivne, Elsie? Ma olen vampiir. Ma ei ole inimene. Ka mina tapan. See, et ma sind tol päeval ei rünnanud ei tähenda, et ma oleks parem kui Paul." purskas Adrian oma sõnadega välja ning vaatas mulle silma.

"Just just, sest Adrian polegi parem. Ta on hullem. Teda võid mõrtsukaks nimetada." ütles Paul vihaselt.

"M..mis mõttes hullem? Mida sa siis tegid..?" küsisin ma.

"Ta tappis meie onu"  ütles Paul.

Sellega tormas Adrian koheselt Pauli ette ning pani oma käe talle suu ette.

" Ära.." ütles Adrian Paulile vihaselt silma vaadates.

"On...on see tõsi... Adrian?" küsisin ma hirmul.

Adrian pööras pea minu poole ning oli kurva olekuga. Ta ei lausunud sõnakestki. Järsult Adrian tormas ukse eest minema, joostes kuhugi.

" Nojaah siis. Oli tore sind näha, AB-negatiivne." ütles Paul sarkastiliselt ning läks tuppa ja pani ukse kinni.

Seal ma siis seisin. Üksi. Kuhu Adrian jooksis? Kas ta tõesti tappis... enda onu?
Igasugused imelikud küsimused olid võtnud üle mu terve pea.

Pärast natukest aega mõtlemist läksin koju. Võtsin võikud ning istusin teleka ette, vaadates ära tosin filme. Pärast seda läksin üles oma tuppa.

Tuppa astudes ma ehmusin. Terve mu tuba oli sassis. Esimene mõte mis pähe tuli oli, et see oli raudselt mu vend.

"Markk!! Tule kohe siia!" ma hüüdsin kurjalt.

Mark jooksis mu tuppa ning ütles:" Vau, mis siin küll juhtunud on?"

"Jah tõesti mis siin küll juhtunud on? Mida sa tegid?" küsisin ma.

"Sa tõesti arvad, et mina tegin seda? Phf mul on parematki teha kui su toas prügilat mängida." ütles ta ja läks toast ara.

Mida?! Kes see siis käis siin... ning siis sain ma veel suurema üllatuse. Mu peeglilaua peeglile oli keegi kirjutanud:" Sa mängid tulega."

Mida see veel tähendama peaks... ugh pidime siia kolima, ainult pahandust siit Evanstonist saabki.

" Issand, Elsie? Mis su toaga juhtus?" ehmatas ema tuppa tulles.

"Ma tean, ma tean. Koristan toa kohe ära." vastasin ma.

"Elsie. Ma tean, et sul on raske. Kui sul on vaja rääkida kellegagi siis tea, et olen olemas." ütles ema.

" Jeesus küll, ega sa ometi arvanud et mina selle toa sassi tegin?" ütlesin ma kurjalt.

"Hmm, no olgu siis nii." vastas ta ning läks toast ara kahtlustava näoga.

Tore on ikka, tore on. Ema kahtlustab, et mul mingid vihahood raudselt. Ma ei tea enam mida teha...

****Jätkub...

Väga loodan, et meeldis!😊

Kas Adrian tõesti tappis oma onu? Ning kes kirjutas Elsie peegli peale?

Vampiiri KüüsisWhere stories live. Discover now