6. Tema embuses

187 19 4
                                    

"Appi" ma kiljatasin ehmatusest.

" Rahu, rahu. See olen kõigest mina." ütles Adrian mulle samal ajal pannes oma käe mu suu ette, et ma enam ei kiljuks.

" Huh, palun ära ehmata mind nii enam." palusin ma.

"Palun vabandust. Aga mida sa siin teed? " küsis Adrian uuesti.

" M.. ma otsisin sind." ütlesin ma häbelikult.

"Miks?" küsis Adrian.

"Ee..Eh... Miks sa jälle kooli ei tulnud?" küsisin ma vaikselt.

" Ma ei saanud." ütles Adrian.

"Miks?" küsisin ma.

" Sa oled vist ikka väga uudishimulik, Elsie." ütles Adrian mulle lähemale tulles.

" Eh.. vist olen jah." ütlesin talle häbelikult vastu.

Järsult avanes uks ning sealt tuli Paul.

" Oh. AB- negatiivne on siin. Oleksid võinud mulle ka öelda, Adrian."

" Ära hakka jälle." ütles Adrian mulle ette tulles, justkui ta kaitseks mind millegi või kellegi eest.

" Oi, ma ju lihtsalt tervitasin me külalist." ütles Paul sarkastilise tooniga.

"M..ma.. lähen siis. Loodan, et tuled homme kooli, Adrian" ütlesin ma ning läksin koju.

Kui koju jõudsin hakkas mulle aina enam huvi pakkuma, miks Paul koguaeg AB- negatiivseks mind kutsub või midagi.

Seega läksin ema juurde ning küsisin: " Ema, kas sa tead mis vere tüüpi ma olen?" küsisin ma emalt.

" Ei tea, kuid seda saaks teada kui vereproovi teha. Miks sa seda küsid?" küsis ema uudishimulikult.

" Aa, kas sa võid panna mulle vereprooviks aja, palun? Ma sooviks väga teada mis vere tüüpi ma olen" palusin ma emalt.

" Olgu pealegi. Helistan homme arstile ning lepin vereprooviks aja kokku." ütles ema.

" Aitäh! Aitäh! " ütlesin ma emale ning jooksin ülesse oma tuppa.

Järgmisel päeval tuli Adrian kooli. Meie pilgud kohtusid taaskord.

" Sa tulidki kooli" ma ütlesin talle.

" Tulin jah." vastas Adrian.

Kuid juba kaugelt võis näha Kimberly vihaseid silmi kui ma paar sõna olin ainult Adrianiga rääkinud.

Täna oli viimaseks tunniks jälle kehaline. Õnneks seekord mind ei ähvardanud mingisugune pall ning sain rahulikult oldud.

Pärast kehalist vahetasin ma riideid. Kuid siis tulid jälle Kimberly, Claire ning Alana.

" Tere jälle Eslie Leslie. Igatsesid juba mind?" rääkis Kimberly sarkastiliselt.

" Mida te tahate? Jätke Elsie juba rahule!" proovis Jayla mind kaitsta.

" Sa ei puutu siia asjasse, lokilammas!" solvasid nad Jaylat ning lükkasid ta vastu seina.

" Jayla! Ärge tehke nii." palusin ma Kimberlylt, Clairelt ja Alanalt.

" Sina ei tule Kimile ütlema mida teha ja mida mitte!" ütles Claire.

" Just." ütles Alana.

" Ma kuulsin, et su isa tegi enesetappu. Või mis, Eslie Leslieke?" ütles Kimberly õelalt.

" Jätke mu isa sellest välja!" palusin ma.

" Mis isa? Sul ei ole ju enam isa. Oi kui kahju mul sinust on. Sa võiksid end samamoodi ära tappa." ütles Kimberly uhkustavalt ning lükkas ka minu vastu seina.

Seejärel nad kõndisid minema.

Ma ei suutnud seda taluda. Need sõnad tegid nii haiget. Varem ei olnud mitte keegi mulle nii haiget teinud sõnadega.

" Ugh need bitchid!" ütles Jayla.

Ma hakkasin nutma ning Jayla ütles: " Ole siin, Elsie! Ma veel näitan neile!"

Jayla jooksis tüdrukute garderoobist välja neid otsima.

Ma hakkasin veel hüsteerilisemalt nutma ning jooksin samuti garderoobist välja, vetsu nutma.
Ma lukustasin end sinna ning lihtsalt istusin seal nutsin, üksi.

Järsku keegi koputas uksele.

"Elsie? " küsis Adrian.

"Mida sa siin teed?" küsisin ta käest.

"Parem ütle, kas sul on kõik korras?" küsis Adrian murelikult.

"J... ja, sa võid minna." ütlesin ma talle nuuksudes.

" Tule palun välja." ta ütles mulle.

Ma olin vait ning ei suutnud välja tulla. See oleks piinlik jälle ta ees nutta ja näidata end haavatuna nagu eelmine kord kui mind kividega oli visatud.

"Palun, Elsie." palus Adrian murelikult uuesti.

Kuid lõpuks tulin ma siiski välja, nuttes ta ees.

Ta ei öelnud midagi ning lihtsalt vaatas mind. Seejärel ta võttis mu ta embusesse ning kallistas mind.

"Mul on väga kahju mida Kimberly ütles." ütles Adrian rahustava häälega.

Tema embuses, käte vahel sain ma näha ta sooja, lohutavat poolt. Adrian ei olnudki nii külma südamega nagu kõik rääkinud olid.

Pärast seda otsisin ma Jayla ülesse.

" Ma otsisin neid ning sa ei usu!" rääkis Jayla.

" Ei usu mida?" küsisin ma.

" Kui ma neid otsisin ja nad leidsin, oli keegi nad juba koristaja kappi luku taha pannud." rääkis Jayla.

" Mida? Kes küll?" küsisin ma.

" Seda ma ei tea." ütles Jayla.

Koju kõndides hakkasin ma mõtlema tõsiselt kõigele mis oli juhtunud.

Ning järsku tabasid mind Adriani sõnad: " Mul on väga kahju mida Kimberly ütles."
Kuidas Adrian teadis, mida Kimberly ütles? See pole võimalik... kas tema võiski olla see kes pani nad luku taha?

**** Jätkub...

Tõesti loodan, et teile see osa meeldis.💕

Mis juhtub Adrianiga järgmises osas? Ning mida saab Elsie teada vereproovist?

Vampiiri KüüsisWhere stories live. Discover now