Vampiiri Küüsis

4. Verine

Järgmisel päeval läksin jälle kooli. Seekord oli mul vähemalt üks sõber olemas, Jayla.
See muutis kogu asja palju paremaks.

Läksin klassi ning istusin oma kohale. Kuni järsku tuli Adrian ning puudutas mind õlalt.

"Mis?" küsisin Adrianilt.

"Su raamat. Sa unustasid selle eile maha. Võta." ütles Adrian.

"Aa... ehm, aitäh" ütlesin sellepeale.

Ta istus tagasi oma kohale ning ma vaatasin koheselt Kimberly poole. Ta oli seda ilmselt näinud, arvestades ta vihast näoilmet.

"Claire, Alana! Kas te nägite seda?" küsis Kimberly vihaselt Claire ja Alana käest.

"Jah, Kim. Muidugi me nägime." ütles Alana.

" Kavatsed seekord ka kätte maksta?" küsis Claire Kimberlylt huviga.

" Muidugi. Seekord juba hullemalt! Ta peab aru saama, et Adrian on minu! " ütles Kimberly vihaselt.

Lõpuks said ülejäänud tunnid samuti läbi ning panime garderoobis õueriided selga.

"Kuule Elsie. Ma ei saa täna sinuga koos koju minna. Paps tuleb järgi ning viib mu last hoidma. Ma teenin niimoodi lisaraha lapsehoidmisega. " ütles Jayla mulle.

"A olgu pole midagi. Ma lähen siis üksi." ütlesin Jaylale.

Siis tormas Jayla ruttu minema.

"Küll oleks tore kui mul oleks ka isa kes mulle järgi tuleks" mõtlesin ma oma mõtetes ning hakkasin samuti koolist ära minema.

Kõndisin natuke kuni tundsin, et keegi viskas mind kiviga vastu pead. See oli õnneks väike kivi.

"Ai..." ehmusin ma ning pöörasin pea, et vaadata kes viskas.

Need olid Kimberly Anderson ning ta sõbrad Claire ja Alana.

"Tere Eslie Leslie! Või mis iganes sa ka poleks" ütles Kimberly uhkelt mulle otsa vaadates

"Mida te tahate?" küsisin murelikult ja kurjalt.

" Kas sa tõesti arvasid, et pääsed minu eest? Ma hoiatasin sind, kuid sa ei kuulanud ning ikka suhtlesid Adrianiga edasi!" plärises Kimberly kurjalt.

" Just, Ise oled süüdi, et Kimi hoiatusest välja ei teinud!" ütles Claire.

"Nüüd maksan sulle kätte, Eslie Leslie!" ütles Kimberly vihaselt.

"M..m..mida? Misasja?" ütlesin ma juba natuke kartes.

Nad tulid mulle lähemale ning võtsid kivid. Claire lükkas mu vastu mingit kivi maja ning kukkusin istukile.
Kimberly hakkas kividega viskama mind. Ka Claire ja Alana hakkasid seejärel mind kividega viskama.

"Aii... lõpetage ära, palun!" palusin ma neilt nuttes.

Kuid nad ikka jätkasid. Jätkasid kuni mult verd hakkas jooksma. Terve keha oli valudes. Ma nutsin hüsteeriliselt.

Järsku oli kuulda kellegi samme.

" Mida te siin teete?" küsis Adrian.

" Ohh Adrian! Siin sa oledki! Sa tulid mind päästma. See tüütus lihtsalt segas meid, eks tüdrukud? pläras Kimberly kutsika silmi tehes.

"Jahh! Täpselt." sõnas kohe Claire.

"Muidugi. " ütles Alana.

"Mulle nii ei tundu. Kas ma peaks ka kivid võtma ja teid nendega loopima, sest te ikka tüütate mind? " küsis Adrian nende käest.

"Midaa?!" küsis Kimberly kurvalt.

"Parem minge siit kohe ära." ütles Adrian.

Kimberly, Claire ja Alana tegid kurjad näod ning läksid selle peale kohe minema.

" Me veel näitame sellele Elsiele. Alana, otsi Elsie kohta kõik mis leiad!"

"Selge, Kim. " ütles Alana Kimberlyle.

Samal ajal ma nuuksusin ning vaatasin Adrianile silma. Ta vaatas mulle otsa ning siis vaatas mu käsi ning jalgu ning igat kohta kust verd tulevat.
Siis ma nägin seda jälle. Ta silmad muutusid jälle korraks punaseks, kuid ta pööras oma pea siis koheselt ära.

"M..mis s..su silmadega on?" küsisin hirmunult.

Ta pööras pea jälle minu poole ning vaatas otsa natuke ehmunult.

" Ära ole rumal, sa oled valudes ning küsid minu silmade kohta. Parem ütle, kas sul on kõik korras? "

"J..jah, kuid valus on. " ütlesin talle kurvalt nuuksudes.

Ta vaatas maha ning liikus minu poole.

"Kas sa kõndida saad?" küsis Adrian.

"M..ma proovin." vastasin talle.

Tõusin püsti vaikselt. Väga valus oli ning kukkusin shokkist peaaegu maha kuid Adrian haaras minust jälle kiiruga kinni ning aitas mul püsti olla.
Kuid ta ei suutnud mulle silma vaadata ning vaatas koguaeg maha.

"Ma.. ma aitan sind." ütles Adrian ebakindlal moel.

" Olgu.." ma ütlesin nuuksudes.

Ta aitas minult kinni hoides liikuda. Ma vaatasin talle otsa ning siis ma nägin kuidas ta silmad olid täiesti punased.

Ma peatusin ning küsisin: " Adrian, tõsiselt su silmad! Need on punased! Mis sul on?"

" Ära palun vaata mulle otsa. " ütles Adrian kurvalt.

" Miks? Palun ütle mis sul on?" küsisin uuesti.

"Palun Elsie... nii on parem kui sa ei tea. " vastas Adrian mulle.

" Ei tea mida? Millest sa räägid?"küsisin murelikult.

" Lõpeta." ta ütles mulle.

Ma vaatasin siis samuti maha. Edasi me kōndisime terve tee vaikuses. Ma ei julgenud enam midagi öelda ning ka tema oli vait nagu haud.

Koju jõudes küsis ema koheselt, et mis juhtunud oli. Kuid ma mõtlesin välja mingi suvaka vale ning läksin ülesse oma tuppa.

****Jätkub...

Loodan väga, et teile meeldis!🤗

Kuid mis on see mida Elsie teada ei tohiks? Mis juhtub järgmises osas?

Loodan väga, et loete :)