See Erinevus Taevas

12. Pargi Pink

Väsinud välimusega naine istus murul, teki peal ja luges raamatut, silm aeg ajalt raamatult tõusmas, kui ta jälgis kuhu ta poeg jooksis. Väike viieaastane aga keksis seal sama, noore Beethoven'i kutsikaga. Koer keksis rõõmsalt poisi ümber, nautimas seda natukestki aega, millal keegi talle tähelepanu andis.

Mina istusin eemal pingil, raamat süles ja vaatasin mööduvaid inimesi. Küll oli neid palju. Päev oli ka soe ja suhteliselt pilvitu. Mõni üksik valge lärakas ikka aeg ajalt ujus üle helesinise taeva. Hetk hiljem märkasin enda kõrval kedagi. Ma ei vaadanud tema poole, vaid jälgisin Beethovenit. Koer oli nii ilus. Tuletas meelde, et ma olin alati noorena tahtnud kutsikat. Ehk oleks nüüd aeg see sebida? Kui ega mu ema ju ei lubaks teda endale jätta.

"Ma palun Liam'i eest vabandust, Kat. Ta ei teadnud, et see küsimus just sinu üle piiri ajab," rääkis meeshääl. Ma ei pidanud vaatame tema poolegi, et aru saada, et see on tema. Ta hääletämbri järgi olin ma ta juba ära tundud lapsest saati. Tal oli küll häälemurre ja kõik need treenimised laulmise jaoks, kuid see üks kõrge noot jäi sinna sisse alati.

"Mul ei ole vaja, et keegi ta eest vabandust paluks. Ma tean, et ta ei teadnud," vastasin monotoonselt. Ta ohkas sügavalt ja haaras mul randme ümbert kinni, enne kui mind enda poole pööras. Ta juuksed olid rohkem sassis kui need viimased päevad olnud on ja ta silmi katsid tumedad prilliklaasid.

"Meil on vaja rääkida." Mu pea vajus alla ja ma vaatasin valget pinki meie vahel.

"Zayn, meil ei ole millesti juba väga ammu rääkida," ütlesin kindlalt, enne kui ülesse tagasi vaatasin ja enda käe tema haardest lahti tõmbasin. Ta pilgutas silmi ja vaatas mulle siiski otsa. Või ma arvan, et ta seda vähemalt tegi. Prillid justkui lõikasid ta pilgu ära. Nagu ta oleks mu mõtteid lugenud, ta tõstis prillid ninalt pealaele.

"Meil on vaja rääkida sellest, mis juhtus, siis kui me koos olime," ta vastas, kokutades. Ta mõtles seda, et kui me koos olime voodis. Istusin kannatamatult edasi, kuigi tahtsin püsti hüpata ja temast nii kaugele kui võimalik joosta. Ta ei püüaks mind nagunii kinni. Ma olen alati olnud parem jooksja kui tema. 

"Ma ei soovi sellest rääkida," mõmisesin.

"Me peame, Kat. Või kõik meie vahel jääb alatiseks imelikuks," ütles tema.

"Las ta jääb siis!" nähvasin järsku. "Varsti oled sa jälle läinud, mis mind siis enam kotib kui piinlik meie vahel on?" Ta vaatas mulle imestunult otsa. Ta silmad näitasin ehmumist, kuid oli näha tema keha keelest, et ega ta seda just hea meelega ei näidanud. Väga kiirelt, haaras ta minu õlgadest ja tõmbas mind vastu enda keha.

"Ma teen kõike, et see tunne oleks vähemalt seal igakord kui sa mind näed," sosistas ta, silmad minu omadelt, mu huultele vilgatades. Õrnvaikselt, tuli ta mulle veelgi lähemale. Ja juba ma tundsin ta hingeõhku enda huultel. See ajas mu pea sassi ja keerlema tunnete sirravarras. Peaaegu ja siis ei.

"Lõpeta. Palun, Zayn," sosistasin kähedalt, silmad kinni. Ta tõmbus tagasi kuid ma tundsin ta silmi endal. Pärast pikka vaikust, ta sõrm toetas minu lõuga ja tõstis selle ülesse. Julgesin lõpuks enda silmad avada. Kohe kui olin seda teinud, langesid tema huuled kokku minu omadega.

Ma loodan, et ma tüdrukutele väga "liiga" ei teinud selle osaga ;) Olge musid edasi ♥

- k r i s t e l