See Erinevus Taevas

9. Proovib Liiga Palju

Uksekell helises uuesti, samal ajal, kui ma juukseid kuivatades vannitoast välja astusin. Vaatasin ennast peeglist ja ohkasin. Kes iganes seal on, peab aru saama, et ma näengi selline normaalselt ilmselt välja. Tõmbasin ukse lahti ja ohkasin.

"Mida sa tahad, Zayn?" küsisin kiirelt, nõjatudes vastu valget ust.

"Ma tulin külla," irvas ta, ja kutsus iseennast sisse. Ohkasin ja sulgesin ukse tema järel.

"Zayn, ma olin nõus sinuga vaherahu sõlmima mitte, et ma automaatselt hüppan sõbraks," väitsin ja järgnesin talle kui ta elutuppa jalutas.

"Jah, aga mina lükkan sind kuni sõpruseni ja sa elad üle," muigas ta ja prantsatas diivanile maha. "Nii siis, hakka rääkima!"

"Huvitav millest küll?"

"Mis sinuga ka juhtunud on, loomulikult!" naeris ta, nagu see oleks nii selge, mida ta minust tahab.

"Zayn, miks sa tegelikult siin oled," küsisin kiirelt. Ta vaatas mulle veidralt otsa, enne kui ohkas.

"Sa saad varsti teada, ma luban sulle," naeratas ta ning vaatas siis toas ringi, nagu otsides uut teemat. Viimaks tõusis ta püsti ja jalutas kapini, kus seisin üks pilt, kus mina seisin koos Zayn'iga kõrvuti.

"Sul on ikka veel see pilt alles?" küsis ta naeratades.

"Ma ei suutnud seda ära visata," ohkasin, ning istusin tugitoolile. Tegelikult, olid kõik minu esemed ja mälestused temaga seoses alles, kuigi ta tegi mulle nii palju haiget. Ehk sellepärast ongi need alles? Et need aina meelde tuletaksid, et ma sama viga ei teeks. Tundub, et ma teen seda sama viga jällegi. Naljakas asi on see, et ma siiski armastan teda. Peale kõike mida ta mulle teinud on. Kuid see ei pane mind talle jälle järgi jooksma.

Ei. 

Seda enam tahan ma edasi elada, temata. Kuid ta on kõikjal. Järsku avastas, et ma olen elus ja ongi siin, minu korteris. Varsti kaob ta jälle ära ja mina olen voodis, söön jäätist ja masetsen kodus. Normaalne outcome.

Ma ei taha, et see juhtuks, seega hoian enda tundeid vaos, nii kaua kui suudan. Kaua see kestab, kes teab?

"Kitty, ma proovin," ütles Zayn järsku ja ma vaatasin ülesse talle otsa. "Ma tean, et sa kahtled minus. Alati kui sa kahtled, liiguvad su kulmud kokku poole ja su silmad suurenevad." Ohkasin ja tõusin püsti.

"Loomulikult ma kahtlen. Kas sa ei kahtleks minus, kui mina oleks seda sama teinud?"

"Ma saan sinust aru, Kitty, aga ma palun, et sa natuke minusse usuksid. Muidu ei saa ma midagi teha. Palun."

"Zayn, sa tead väga hästi, et ma ei usalda kunagi kergelt. Selle jaoks pead sina vaeva nägema," muigasin ja ta ohkas.

"Ma teadsin, et sa seda ütled," muigas ta vastutasuks ja hakkas siis lähenema, sundides mind tagasi liikuma kuni olin vastu seina pressitud. "Minu eelis on see, et sa hoolid minust. Rohkem, kui sõbrast. Selle olen ma ära õppinud." Ta hingeõhk puhkus mulle näkku, samal ajal, kui ta pruunid silmad alati minu omade tähelepanu otsisid.

Selle asemel, et tunnistada et ma armastan teda ja suudelda teda, ütlesin ma: "Astu tagasi, Malik. Iga samm ja sa kukud redelil alla poole."