See Erinevus Taevas

11. Vale Liigutus

11. Vale Liigutus

"Nii... Katarina, räägi siis endast. Zayn pole palju öelnud enne kui te uuesti kohtusite," Harry pakkus välja samal ajal kui me kõik kaheksakesi Liam'i korteri elutoas istusime. Mine, Lisa ja Dess istusime diivanil. Louis, Zayn ja Liam istusid teisel diivanil. Harry ja Niall istusid maas.

"Ma ei avalda kergelt endast detaile," muigasin salakavalalt.

"Tõsi. Meid ta vihkas alguses. Nüüd aga kus me temast midagigi teame, oleme me parimad sõbrad," Lisa väitis. Poisid naersid natuke.

"Olgu siis me peame küsimusi esitama, jah?" Noogutasin Niall'i küsimuse peale.

"Hakkame siis kordamööda pihta. Niall, alusta," pakkus Liam.

"Hmm.. Olgu. Kelleks sa saada tahad?" Küsis poiss. Lisa ja Dess vaatasud mind, hoides naeru tagasi. Nad teadsid ammu, kuid ma olin tegelikult selle kohta päris palju nalja teinud.

"Ma õpin põhiliselt psühholoogiat," teatasin ja tüdrukud hakkasid kohe naerma. Naersin nendega samal ajal kui poisid meid segaduses jälgisid.

"Mis selles naljakat on?" Küsis Liam kohe.

"Kate koguaeg räägib, et ta õpib psühholoogiat, sest ta nagunii vabal ajal tõmbab hulle ligi. Nii saab ta neid vähemalt aidata," selgitas Lisa naerupahvakate vahel.

"Sa oled alati hulle ligi tõmmanud," naeris Zayn.

"Sellepärast sina veel minu ringi hulgudki," vastasin mille peale ta huultele irve tõusis.

Terve päeva küsisime kõik üksteiselt küsimusi. Sellest oli juba saanud nagu mäng "Tõde" ainult tegu oli puudu. Kõik said naerda ja me tundsime nagu oleksime juba pikemat aega olnud sõbrad. Kuid nii see ei olnud ja ma sain sellest tunda kui tuli kõige valusam küsimus sellel õhtul.

"Niisiis, Kate. Miks sa Inglismaalt lahkusid ilma Zayn'ile teada andmata? Ta tuli üks päev peale kodukoha külastamist ja oli väga nördinud. Väitis, et tema parim sõber oli surnud." Vaatasin ülesse ja Liam'ile otsa. Ta ei tahtnud halba aga ta ka ei teadnud, mis oli halb minu jaoks ja mis oli hea.

"Jätan vahele," ütlesin kiirelt, mille peale tüdrukud sosistama hakkasid.

"Katarina--"

"Lõpeta, Zayn." vastasin ning tõusin püsti. "Ma pean minema." Keegi ei takistanud mind. Keegi ei öelnudki midagi, sest tüdrukud raputasid poistele kohe pead ja peatasid nad midagi tegemast. Isegi need tüdrukud, kes olid mind teadnud vähem kui Zayn, teadsid millal tuleb lõpetada. Ja millal tuleb mind jätta üksi.

*Kodus*

"Katarina? Ja kust sina veel nii tulid? Sa isegi ei andnud teada, et sa lahkud ja kus sa oled," väitis ema kohe kui ma koju astusin. Ohkasin ja raputasin jaki maha enne kui kööki sammusin, ema minu kannul. "Ütle midagi siis!"

Haarasin kollase lipiku külmkapi küljest ja pistsin talle pihku. "Ma jätsin kirja! Kui sind oleks natukenegi huvitanud, kus ma olin, siis oleksid sa selle ülesse leidnud!" Nähvasin. Ta vaatas imestunult alla paberilehele.

"Katarina--"

"Ole kuss, eks? Ma juba tean, et sind ei liiguta karvavõrdki kus ma olen, kellega ma olen," ütlesin välja jalutades. "Kui keegi sind kunagi huvitas, siis olid need minu vennad."