See Erinevus Taevas

4. Deja Vu

4. Deja Vu

"Sa ei vääri olla minu hingamisruumiski," vastasin ma põlastusega.

Zayn kortsutas kulmu ja jalutas siis laua ette, asetades sinna minu käeketi. Ta mäletab. Too *BEEP* mäletab.

"Kuid sa siiski kannad seda ketti," vastas ta ja istus laua vastas olevale toolile.

"Selle on minu silmis väärtus. Sinul ei ole," sisisesin vastuseks ja ta näris ainult oma alahuult. Kunagi ma armastasin kui ta seda tegi. Kunagi, ma armastasin teda.

"Sa oled oma viimast nime muutnud."

"See pole sinu asi."

"Ma otsisin sind, Kat! Igalt poolt, aga mulle öeldi: "Katarina lahkus siit tükk aega tagasi". Ja Janet ütles, et sa läksid Ameerikasse, kus sa surid autoõnnetuses! Ma olin murdunud kui seda kuulsin!"

"Esiteks, Janet vihkas mind, loomulikult oleks ta seda öelnud. Teiseks, ma peaaegu suringi. Hetkel soovin, et oleks! Ja kolmandaks, miks?"

Zayn vaatas mind kohmetult, enne kui püsti tõusis ja ümber laua minuni jalutas. Iga ta liigutus, pani mul vere rohkem keema. Viimaks kui ta veel käe mu õlale asetas, murdusin ma.

"HOIA EEMALE!" karjusin, samal ajal püsti hüpates ja temast taganedes. Zayn'i silmad muutusid kurvemaks kui ta jälgis mind temast eemaldumas. Ta neelatas ja siis sügas kukalt.

"Vabandust. Umm.. Ma lahkun. Kuid ma tulen tagasi, Kat," ta ütles ja hakkas välja jalutama.

"Parem oleks kui ei tuleks," karjusin talle järgi. Kohe kui ta oli läinud, vajusin ma põrandale ja hakkasin nutma. Kõik oli nii deja vu ja see oli valus. Väga valus.

Viimaks, haarasin ma laualt oma keti ja marssisin kabinetist välja. Sekretär jälgis mind jälle imelikult ja see kord, vastasin ma talle surmava põrnitsusega. Jalutasin mööda koridore kuni kooli uksest välja. Enamus õpilastest olid maja ees ja vaatasid mind imestunult. Dessu ja Lisa hüppasid kohe murult püsti, kuid mind siiski häiris teiste pilgud.

"Zayn Malik oli siin?" Küsis Dessu vaikselt minuni jõudes.

Hüppasin pingile, niiet kõigi silmad mulle järgnesid. "Jah, mul on Zayn Malik'uga minevik. Kas te kurat saate juba ära vaadata?!" Karjusin. Kõik vaatasid ehmunult eemale ja ma hakkasin kodu poole marssima. Imestuses Dessu ja Lisa jäid minust maha, sama shokis kui kõik teised.

**

Lõin ukse enda taga kinni ja lasin lõpuks välja nii suure karjatuse, kui suutsin, sest see oli mind juba piinanud sellest ajast peale kui ma Zayn'i pruunidesse silmadesse vaatasin. Neisse silmadesse, mis mulle kunagi nii palju rõõmu pakkusid, kuid nüüd nii palju valu tekitasid.

Kohe kui ma enda tuppa jõudsin, helises ukse kell. Ohkasin ja palusin ingleid, et see poleks Zayn. Kui ma aga ukseni jõudsin, vaatasid mulle otsa minu parimad sõbrad.

"Katarina Rosalie Castle! Kuidas sa võisid niimoodi ära joosta! Me muretsesime!" Kisendas Lisa kui ma ukse rohkem lahti tegin. Ma teadsin, et see tuleb. Vaatasin ootavalt ka Dessule otsa. Temalt tulid tavalisemalt kõige lohutavamad sõnad, kuid seekord ta embas mind.

"Mida ta sulle tegi, Kitty? Miks ta sulle nii palju haiget teeb?" Küsis ta vaikselt ja ma tundsin kuidas ma sulasin. Lisa oli selline tüdruk, kes enamasti reaalseks jäi ja samas väga teravaid sõnu kasutas, kuid Desire oli väga õrn ja lohutav. Ta ilustas kõike üle.

"See on pikk jutt. Kuid teile olen ma nõus selle ära rääkima."

Järgmised kaks osa on kirjutatud Katarina minevikust (: -K