Tundetu PAUSIL

2. Ekseldes mälestustes

Peale lapsepõlvepuu juures käimist tekkis mul tungiv vajadus minna tagasi koju. Ma ei viivitanud hetkegi, joostes lausa tagasi. Kokkupõrge salapärase poisiga hirmutas mind, kuhjates mu pea veidrate mõtete ja küsimustega. Tunnistasin endale, et mõtlesin üle; ma pidin üle mõtlema. Peale Shane'i kadumist ma muutusin. Mõnikord arvan ma isegi, et olen lihtsalt lolliks läinud. Ilmselt sellepärast polnud mul ka ühtegi õiget sõpra tekkinud.

Ma muutusin nii palju, et hakkasin vaatama filme, mis meeldisid Shane'le ja mida mina tol ajal vihkasin. Ma ei sallinud silmaotsaski fantaasiat, õudust ega ulmet. Ainsad filmid, mida mina sel ajal vaatasin, olid romantilised komöödiad ja seebiooperid. Isegi muusika, mis Shane'le meeldis, oli nüüdseks mulle meeldima hakanud. Armastades asju, mida armastas tema, lõin meie vahele erilise sideme. Iga filmi ja iga lauluga tundsin ma tema lähedust. Ma lihtsalt sulgesin silmad, kujutades teda enda kõrvale. 

Maja ette jõudes, aeglustasin sammu. Sügavalt hinge tõmmates avasin ukse, tundes kergendust, kui nägin, et kedagi ei olnud veel koju tulnud. See tähendas, et ma ei viibinud metsas kaua. Väljas olin olnud ma kõige rohkem pool tundi. Muigasin omaette, sest ikka ja jälle lõpetasin ma kodus. Ma ei saanud meie väikelinnas ringi liikuda ilma, et mulle ei meenuks iga kohaga Shane. Viskasin jalanõud jalast, suundudes joostes oma tuppa. Viskasin poisist maha jäänud pildi lauale, kummardudes seejärel voodi alla. Tõmbasin välja kasti milles olid kõik Shane'le kuuluvad asjad, mis ma tema kodust võtsin ning asjad, mis kuulusid meile mõlemale. 

Istusin kirjutuslaua äärde. Pilt sellel ootamas hetke, mil ma seda uurima hakkan. Tundsin end ebakindlalt, kui pildi uuesti lahti voltisin. Tegelikult ei tahtnud ma seda praegu teha, kuid ma tundsin survet. Ma ei saanud seda edasi lükata. Viisin pilgu imelisele söejoonistusele. Tundsin selle nüüd täielikult ära. See oli minu ja Shane'i puu hetkel, mil me selle leidsime ja enda omaks kuulutasime. Pildil oli kujutatud puud 8 aastat tagasi. 

Poiss metsas tundus kahtlane; see pidi olema halb kokkusattumus. Tundsin, kuidas maailm mu ümber kokku hakkas varisema ja ma ei teadnud mida enam teha. Tahtmatult rändasin ma mälestustesse.

"Tule, vaatame sinna ka," Shane'i helisev hääl paitas mu kõrvu. Rõõmsalt hüpeldes tuli ta minuni, haarates kinni mu käest. Alluvalt järgnesin poisile metsa poole.
"Vau," langes üle mu huulte, kui kõrgustes laiuvat puud enda ees vaatasin. Ma polnud varem nii suurt ja jämedat puud näinud.
"Mis sa arvad, kui me oma nimetähed sinna kraabime?" pakkus Shane välja, seistes nüüd minu ees. Mu silmad lõid särama ning naeratus muutus laiaks. Noogutasin nõusolevalt. Poiss tõmbas püksitaskust välja pisikese taskunoa ning minu käest kinni hoides liikusime üheskoos puu alla. 

„Melanie?!" kuulsin isa häält alt korruselt. Ta kiskus mind mälestustest eemale. Totter naeratus, mis mu huulil oli püsinud, kadus sootuks. Häälele järgnesid kiired sammud ning seejärel avati mu toa uks. Teadsin, et isa oli sisenenud, kuid ei suutnud oma silmi pildilt eemaldada. „Mis see on?" päris ta koheselt, võttes pildi kiire liigutusega enda kätte.

„Ära, palun, ära." Sirutasin käe üles, tõmmates pildi isa käte vahelt. Panin selle tagasi lauale ning tõusin lõpuks. „Ütle, et ma lähen lihtsalt hulluks."

„Kas sina joonistasid selle?" küsis isa selle asemel, et mu tuju paremaks muuta.

„Ei."

Tundsin isa segaduses pilku endal. Ta hingas raskelt. Teadsin, et ta tahtis miskit öelda, kuid ta vaikis. Nagu alati. Ta ei osanud mulle kunagi nõu anda; ta ei osanud mind kunagi lohutada. Tundsin meie vahele laskunud pinget. Isa köhtas hääle puhtaks ja vabandas vaikselt. Ta kõndis aeglasel sammul ukseni, seisatades selle vahel. Ta ei pööranud end minu poole. 

"Ma luban, et tulen varsti tagasi," lausus ta ning lahkus toast, tõmmates enda järel kinni ukse.

*

Avasin aeglaselt silmad, võideldes ereda valgusega. Õues see-eest valitses pimedus. Lükkasin jalad üle voodiääre põrandale ja istusin niimoodi pool minutit. Ma ei suutnud ega tahtnud midagi teha. Ent ei möödunud kaua, kuni mu peas tekkis minujaoks hea plaan, mis võiks hävitada head suhted mu perekonnaga. 

Oli aeg pattudeks. 

Hüppasin jalule ning läksin kirjutuslauani. Panin kõik asjad lohakalt kasti ja lükkasin viimase seejärel tagasi voodi alla. Avades oma kapi, leidsin eest vaid eeskujuliku tüdruku riided.

„Tühja need riided," laususin vaikselt. Võtsin välja ühed teksad ning topi. Et jahe ei hakkaks panin peale puuvillase kampsuni ning kapi põhja peidetud baleriinad olid mugavaimad jalanõud, mida hetkel kanda.

Riideid käes tassides suundusin vannituppa. Käinud ära pesus, kasutasin ma ema meigikotti, et teha üks korralik make-up. Endaga lõpuks täiesti valmis, hiilisin ma tagasi oma tuppa. Teadsin, et vanemad juba magasid. Kuid Nate'i tegemiste kohta polnud mul õrna aimugi. Ta võis vabalt kodust ära olla – see variant oleks minule sobilikum.

Hiilisin majast välja, tundes end nagu murdvaras, mis õnnestus suurepäraselt. Nii pea kui välisukse suletud sain ja paar sammu edasi astusin, takerdusin ma paigale. Õues oli pime, kuid see tumedasse riietatud kuju jäi mulle kohe silma. Ta seisis teisel pool tänavat ja jälgis ainiti meie maja. Poisi käed olid ristatud ning ta toetus vastu tänavalaternat, mis teda õrnalt valgustas. 

Jälgisin teda hetke. Poiss lükkas end postist eemale ning kõndis aeglaselt väravani. Öises vaikuses oli hästi kuulda mu raskeid hingetõmbeid.

"Tule siia korra, palun." lausus ta vaikselt ning siis sain aru, kellega oli tegu.