Tundetu PAUSIL

1. Võõras, kuid ometigi tuttav

     Päike paitas hellalt läbi õhukeste siidkardinate mu nägu. Pühapäeva varahommik - päev kirkiku külastamiseks, mille mina järjekordselt vahele kavatsesin jätta. Pöörasin teki all teise külje, jäädes seljaga kuumava päikese poole. Mu pilku püüdis seinal olev kalender. 21.mai - päev mil kadus Shane. Täna sai sellest viis aastat.

"Melanie, palun aja ennast voodist püsti. Me läheme kirikusse," piilus ema ukse vahelt sisse.

"Ei huvita," pomisesin tujutult, pöörates end uuesti akna poole. Ma ei suutnud leida mugavat asendit. Üks samm, teine samm ja kolmaski ning tekk mu pealt kadus hetkega. "Anna tagasi!" kisasin ja ajasin end istukile. Ema pani kokku lapitud teki voodi äärele, võttes istet selle kõrval. 

"Sa ei saa igavesti niimoodi käituda," lausus ta murelikult "Me kõik oleme endiselt leinas, kuid sa ei saa end lihtsalt tuppa lukustada. Sa pead käima väljas ja täna sa tuled meiega kirikusse. Tee seda Shane'i pärast" 

Võibolla oli emal isegi õigus. Võib-olla pidingi ma minema kirikusse, kust olin alati abi saanud. Shane'i nimel olin ma valmis kõigeks. "Olgu," sosistasin lõpuks nõusolevalt. Ema naeratas õrnalt, lahkudes siis mu toast, et saaksin riided vahetada. Ajasin jalad üle voodi, võttes teki püsti tõustes oma käte vahele. Laotasin teki veatult voodile ning selle peale veel beeži päevateki. Tõmbasin kardinad aknalt eest, lastes päikesel täielikult tuppa tungida.

Lasin päikesel enda nägu silitada, pöörates lõpuks aknale selja. Kapi avanud, lõin ma kartma. Ma ei olnud kindel, kas isa Philip mind enam kirikusse laseb; kas ta üldse mind enam näha tahab. Muidugi ei saanud ma olla kindel ennem, kui kohale lähen. Valisin selga musta siidkleidi, kerides endale ümber õlasalli, mis oli samuti must.

Lõpuks end valmis saanud, viisin veel kiire pilgu peeglisse. Endaga rahul olles läksin alla, kus mind juba oodati. "Mis ime see on, Melanie?" imestas Nate. Ema mühatas talle pahaks panevalt ning viipas peaga ukse poole, et me väljuksime.  

Kuna kirik oli meie majast vaid 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel ja väljas oli imeline ilm, otsustasime minna jala. Ema eelistas jalutamist autole ning oleks parema meelega kõik sõiduvahendid välja visanud. Isa oli see, kes autot pooldas ja seda veel rohkem oma linnast väljas asuva töö pärast vajas. 

    Iga samm, mille ma kirikut nähes astusin, muutus aina aeglasemaks. Kõik oli täpselt samasugune nagu aastaid tagasi. Muutunud oli vaid nii palju, et kiriku ümber olid nüüd väikesed lillepeenrad, kaunistades selle esist ning muutes asja palju kodusemaks. Tegin ringi ümber enda, tõmmates endasse suures kogustes kevadlõhnu. Ma olin kiriku juures viibimist igatsenud ning see tunne oli ülim. Seista taas siin, kohas, mis oli mulle kui kodu. Kirik tähendas mulle palju, tekitades minus erilise tunde.

Nate'i käe ümbert kinni hoides sisenesin kirikusse, tõmmates endale Isa Philip'i pilgu, kes mind nähes vakatades jutu poolikuks jättis. Mees tegi oma ette õhus risti, võttes seejärel suuna meie poole. Minulegi imestuseks tõmbas mees mind avatud kätega oma embusse. "Melanie, tütar.. See peab olema ime," õhetas ta rõõmust. Naeratasin tagasihoidlikult ning üritasin mõista mehe õnnelikkust. Ma ei oodanud sellist vastuvõttu. „Tule, võta ometi eespool istet." lausus ta mind ette juhatades. Istusin kirikuõpetaja poolt näidatud istmele. Isa Philip ootas veel viis minutit ning hakkas siis rääkima järgmisest piibli peatükist. Ma olin tosin nendest lihtsalt maha maganud.

Keset kirikuõpetaja jutlust kuulsin, kuidas kirikuuksed avanesid, sulgudes kiirelt. Ma ei pööranud tulijale tähelepanu, tundes ainult vajadust näha isa Philipit enda ees rääkimas. Ja mõelda Shane'le. Ükskõik, kui väga ma ka ei üritanud, ei suutnud ma mälestusi parimast sõbrast eemale tõugata.

Jooksis piinarikas viies aasta. Ma ei olnud alla andnud ja teised pidasid mind kohati juba hulluks. Ma olin endiselt kindel, et ta on elus ja tuleb tagasi. Sügaval oma südames teadsin ma seda ja veel rohkem teadsin ma Teda. Temaga pidi juhtuma midagi, mis sundis teda põgenema.

Soojus.

Mul hakkas palav ja pilt mu silme ees hakkas värelema. Üritasin oma hingamist korda saada, kuid see ei aidanud. Asi läks vaid hullemaks. Vabandavalt tõusin ja sörkisin kirikust välja. Kirikus oli liiga umbne ja värske õhk oli kõik, mida ma vajasin.

„Mel, mis juhtus?" kuulsin Nate'i küsimas, tema hääl kõlamas kaugemalt kui see tegelikult oli. „Sa ju värised," Nate pani oma jaki mu õlgadele ja pööras mu ümber. Eirasin silmsidet vennaga – miskipärast ei suutnud ma talle otsa vaadata. Miski segas mind rohkem, kui oleks pidanud. Ei, mul ei olnud külm. Viskasin jaki vennale kätte ning eemaldusin temast taaskord vabandades. Ma ei läinud koju, liikudes täiesti teises suunas – lasin oma jalgadel end juhtida kuskile, kus polnud käinud kaua.

Tuttavasse metsa jõudes, otsisin vana sissetallutud teerada, mis nüüdseks oli juba üpriski rohtu kasvanud. Märganud suurt tammepuud, liikusin selleni. Kartlikult viisin pilgu puutüvele - S+M ja kulunud veresõprade joonistus. Tõstsin pea, et vaadata üles. Lint, mille me Shane'ga ühe oksa külge sidusime, oli endiselt seal. Kõik oli nii, nagu olema pidi. 

Vajusin mööda puutüve maha istuma. Mu hingamine muutus raskemaks nagu ennem kirikus. Üksikud nuuksed pääsesid valla ja ei läinud kaua, kuni pisarad neile järgnesid. Ma tahtsin sellest piinast vabaneda. Tundsin end tema kadumises süüdi, tõdedes, et mina olin see, kes tahtis üksi koju jalutada. Shane soovis tulla minu juurde, et siis ema endale järele kutsuda. Ma olin liiga põikpäine, jäädes endale kindlaks. Tol ööl jalutasin ma koju üksi, jättes sõbra endale nukralt järele vaatama. Ma tegin seda kõike vaid tühise lemmik seriaali pärast, mis pidi algama napilt peale mu koju jõudmist.

Järgmine mälestuspilt liikus meist kahest mu silme ees.

Pühkisin käeseljaga koheselt nägu, kui kuulsin kellegi tasaseid samme lähenemas. Ajasin end püsti, tõmmates kätega üle kleidi. Mu ees peatus räsitud välimusega poiss, kellel olid seljas vaid tumedad teksad, potased ja nööpimata triiksärk, mille alt piilusid välja tugevad kõhulihased. Poisi pilk oli uuriv, mis hirmutas mind veidi. Näppisin sõrmust oma sõrmes, mõeldes, mida tegema peaksin. Olin kui kohale naelutatud. Poisi ilme muutus tõsisemaks nagu oleks ta midagi avastanud, möödudes seejärel minust kiirelt, jättes maha vaid paberi mis tema püksitaskust välja lendas.

Tahtsin poissi tagasi hüüda, kuid ta oli läinud. Justkui õhku haihtunud.

Kummardasin, sirutades käe kokkuvolditud paberi poole ning haarasin selle kindlalt oma sõrmede vahele. Teadsin, et see polnud minu asi teada, mis seal seisis. Avasin selle uudishimust, lootes ühtlasi leida kasvõi mõne vihje aadressi kohta. Mu käes seisis hoopis joonistus – see ei olnud tavaline; sealt õhkus armastust.

Ja ometi, 

See oli võõras, kuid ometigi nii tuttav...