Tundetu PAUSIL

4. Saatus viib meid kokku

Kõndisin endiselt paljajalu olles mööda sissetallutud teerada poisi järel. Tema rüht oli sirge ja sportlaslik ning kõnnak vägagi enesekindel. Kahetsesin, et polnud ühtegi elektroonilist vidinat endaga kaasa võtnud. Mul ei olnud kellast aimugi, kuid tundus nagu oleksin ma poisile terve igaviku järgi kõndinud. Peaasi, et vanemad muretsema ei hakka. Mingil hetkel ei saanud ma enam aru, kus me olime. Mu ümber oli vaid järjest tihedamaks muutuv mets. Teerada, mida mööda ma ennist kõndinud olin, oli nüüdseks juba kadunud.

Mitmeid kordi üritasin poissi rääkima saada, kuid ta oli nii kangekaelne. Ta kõndis vaikuses edasi. Vaatasin teed enda ees, kuni tulin mõttele. Kummardusin, haarates maast käbi ning viskasin selle vastu poisi selga. Õnnestus! Ta peatus äkitselt, pöörates end kiirel liigutusel ümber ja kõndis minu poole. Minus tekkis surmahirm ja ma taganesin, kuni tundsin enda selja taga sammaldunud puutüve. Poiss lükkas päikeseprillid pealaele, puurides mind oma sügavpruunide silmadega. Hingasin raskendatult, kui poiss oma käe mu pea kõrvale vastu tüve toetas. Tundsin, kuidas mu süda kirjeldamatul kiirusel tuksles, tahtes justkui rinnust välja hüpata. Mu hingamine kiirenes taaskord. Poiss aga seisis seal - täiesti emotsioonitult. Midagi ütlemata. See ei olnud mu plaan - hakata kartma ja vaadata endiselt vaikivat kutti.

Hoidsin hinge kinni, kui nägin silmanurgast tema aeglaselt tõusvat kätt. Pigistasin silmad tugevalt kinni ja huuled peeneks kriipsuks. Õrnalt lükkas ta mu juuksed kõrva taha, jättes ka teise käe mu pea kõrvale vastu puutüve toetama. "Miks sa teed seda, mis on sulle keelatud?" küsis poiss õrnalt. Aeglaselt avasin silmad; nüüd kus ta midagi lõpuks öelda suvatses, tundsin end pisutki kindlamalt.

Neelatasin, kui vastust üritasin välja mõelda. "Keelatud vili on alati magusam," pigistasin endast lõpuks miskit välja. Poiss tõi kuuldavale vaikselt heliseva naeru. Surusin end tugevamalt vastu puud ning pidin tõdema, et tundsin end siiski ebakindlalt. Ma ei teadnud, kas toimisin õigesti kui talle vastasin. Või veel hullem, kas ma toimisin talle järgi kõndides õigesti. Mul jäi üle vaid loota, et ta mulle midagi ei tee. Kord ta nägi juba selline välja.

"Sa oled nii rumal," lausus poiss pead raputades ning lükkas end minust eemale, kõndides paar sammu tagasi. Järsult viis ta oma pilgu kõrvale, siis teisele poole. Ta vaatas kogu ümbrust hoolikalt, kuulatades vaikust. "Pane jalanõud jalga," ütles ta käskivalt. Hetkegi viivitamata tegin nagu ta ütles. Jälgisin poisi iga liigutust, kartes iga järgnevat.

Ta haaras mu käest ning tiris mind enda järel suurte puude vahele. Allusin täielikult, kuna kartsin talle vastu hakata. Ma tundsin sisimas, et see oleks asjatu katse. Poisile peale vaadates võis öelda, et ta oli tugev - seda oli ka tema käehaardest tunda. Jõudnud juba sügavale metsa, peatus poiss ootamatult. Põrkasin õrnalt vastu ta selga, taganedes temast kiirelt. Noormees vaatas silmi kissitades ümbrust.

Ta lükkas mu õrnalt vastu puud, surudes mind mööda seda maha istuma. Avasin suu et midagi öelda, kuid poiss takistas mind, asetades oma sõrme mu huultele. Mu liigesed kangestusid, kui enda ees olevat poissi jälgisin. Ta vaatas vaid meie ümber, justkui otsides miskit. Järgmisel hetkel ta juba tormas minust mööda; ma kuulsin vaid meeleheitliku valukarjatust.

Nüüd valdas mind juba jäigastav hirm. Tundsin, kuidas kurku tõusis nutuklomp, mis muutis neelamise raskeks. Viisin kiire pilgu üle maapinna enda ees, lootes leida miskit enda kaitsmiseks. Lükkasin end hääletult põlvedele ning sirutasin käe paksu langenud puuoksa järele. Seda oma peos tundnud, lükkasin end tagasi vastu puud. Õrnalt end puu najal püsti ajades, kogusin end hetke enne kui end ümber pöörasin ja puu tagant välja piilusin.

Enda ees nägin ma vaid tühjust. Endiselt siiski kõheldes astusin lühikesed sammud, väljudes kaitsva puu tagant. Tugevat oksa enda käte vahel pigistades, kõndisin enda ümber ringi vaadates edasi. Puud sahisesid õudustäratavalt; puuokste praksumine tarretas mu aga paigale. Lasin pilgul järjekordselt üle ümbruse liigelda, nägemata ainsatki hädaohtu.

Tuul tõusis märkamatult kiiresti, pannes väiksemad puud õrnalt kõikuma. Tuulehoogudega kaasnesid ka aegajalt alla maanduvad vihmapiisad. Järgmised oksade praksumised sundisid mind esimese puu taha peituma. Süda kloppis. Mõtlesin endamisi: "Kui miski peaks veel mind täna hirmutama, ütleb mu süda üles."

"Tule, ma saadan su ära," lausus rahulik hääl mu selja taga, pannes mind kergelt võpatama. Pöörasin end poisi poole, tundes üllatavat kergendustunnet.

"Mis juhtus?" pärisin teda pikalt vaadates. Poisi pilk oli kinnitunud mu käes oleval oksal, mille ma koheselt maha viskasin. "Kas sa vähemalt ütled mulle oma nime?" küsisin uue küsimuse. Ta vaikis endiselt, tuues minus esile küsimuse: Miks ta pidi olema nii emotsioonitu? Ta jättis mulle endast mulje kui täiesti tundetust inimesest. Ometi oli ta nii lummav ja äratas minus oma müstilisusega uudishimu.

"Härra müstiline," poiss pilgutas mulle muiates silma, kõndides kindlal sammul edasi. Seisatasin, tundes end hetkeks täbaras olukorras. Poiss oleks nagu mu mõtteid lugenud - ent selle mõtte matsin koheselt maha. Märgates, et ma talle ei järgnenud, pööras ta tüdinult end minu poole. "Olgu, ütle mulle...Shaz." poiss krimpsutas nime välja öeldes ebameeldivalt nina.

"See on su päris nimi?" turtsatasin vaikselt. Kes paneb oma poja nimeks Shaz? Pühkisin mõtted tema nime saamiselt eemale, tundes rõõmu, et ma teda kuidagi vähemalt kutsuda sain. Vaikides kõndisin tema järel, väljudes lõpuks metsast. Me olime jõudnud tagasi rannale; tagasi kioski juurde.

Vihmast, mis metsas sadas, polnud rannas märkigi. Päike paistis kõrgel taevas ning randa oli kogunenud praeguseks rohkem inimesi, kui ennist oli. Keerasin end poisi poole, kes päikseprillid oli silme ette lükanud ja minust mööda tundus vaatavat. "Kas ma näen sind veel?" paotasin tagasihoidlikult. Ma teadsin, et see küsimus oli täiesti mõttetu. Ma pidin leppima sellega, et ma kas ei näe teda enam või kui näengi, teeb tema näo nagu ei teaks mind. Nagu ma arvasin, ei vastanud poiss mu küsimusele, keerates mulle selja ning läks tuldud teed tagasi.

       Paar tundi hiljem, valmistudes heategevusürituseks, mõtlesin ma endiselt poisile. Ta oli mulle eikeegi, kuid miski tiris mind koguaeg tema juurde tagasi. Ta tekitas minus veidra tunde, mida ma mitte kuidagi seletada ei osanud.

Nathan sikutas pikka riiet meie vahel, sundides mind teda vaatama. Meie vahel seda sirgeks tõmmates, liikus ta paar sammu tagasi. Riide pealt ilmus välja suur pealkiri "MILLSTONE'i HEATEGEVUSÜRITUS" Seda endiselt meie vahel hoides liikusime kahe suure puu poole. Sellel aastal otsustati heategevusüritus läbi viia linna pargis.

"Olgu, ronime üles!" hüüdis Nathan, viibates peaga redelile. Mõlema puu najal oli pikk redel, mida mööda me üles pidime ronima, et ürituse silt üles panna. Noogutasin vennale nõusolevalt, raputades hetkeks redelit, et olla kindel selle mitte libisemises. Ühe käega riiet hoides ja teisega end mööda redelit üles tõmmates, jõudsin peagi sihtpunkti. Sidusin ettevaatlikult ürituse sildi puu külge, viies pilgu siis Nathanile, kes oli samuti valmis saanud.

Ebakindlalt astusin mööda redeliastmeid alla. Ma ei teadnud, millal oli mul redelitega selline hirm tekkinud. Vanasti ma armastasin ronimist ja Shane'ga oli meil kindel plaan suurena minna mägedesse ronima. Sinna paika see jäi. Nüüd, täna ei tekitanud see minus enam soovi. Lükkasin jala alla, otsides järgmist redeliastet. Hirmu tõttu ma libastusin ja tasakaal lõi kõikuma. Üritasin ühe käega redelist ja ühega puust kinni hoides tasakaalu tagasi saada.

Suure rabelemisega kaotas ka mu teine jalg kindla aluse, millel toetada ning järgmisel hetkel tundsin juba kuidas ma värisevalt alla kukkusin. Minu ehmatuseks ei tundnud ma enda all tugevat murupinda, vaid kellegi sooje käsi. Avasin kartlikult silmad, mõeldes samal ajal: Ehk ma lihtsalt surin, tundmata mingitki valu. Mu silmad kohtusid tumedapäise ja sügavpruune silmi omava poisiga.

See pidi olema saatus, mis meid aina rohkem kokku viis.