Tundetu PAUSIL

5. Unenägu, mis on päris

"Sa peaksid ronides ettevaatlikum olema."

Poisi hääl kõlas mu peas endiselt täiesti selgelt ja ma oleksin võinud arvata, et ta on siin samas mu kõrval. Teadsin, et see kuidas ta mind kinni püüdis ei unune mul iial. Ta oli justkui mu erakordselt sünge prints - alati õigel ajal õiges kohas. Vaatamata tema täpsusele, oli ta minu jaoks täielikult keelatud. Ma tundsin seda.

Väljas oli juba hämar ja heategevusüritus oli täies hoos. Rahvast oli palju ja kohati oli mul isegi raskusi oma teed mööda minna. Nägin ema ja isa, kes eemal linnapeaga vestlesid. Nathan see-eest oli oma sõpradega kuskil, kuhu minu silm ei ulatunud. Tegin tiiru ümber iseenda, lastes oma pilgul üle pargi rännata. Kohale oli veetud atraktsioonid nii suurtele kui väikestele.

Sisimas lootsin, et ma kohtan Shaz'i kuskil, mis sest et ta oli vennale öelnud, et ei osale üritusel. Tundsin end mahajäetuna, kuna olin eemale tõuganud kõik oma sõbrad. Nüüd tundsin, et ma olin kõik valesti teinud. Selle asemel, et lasta end aidata, otsustasin ma kõike üksi läbi elada.

"Melanie?" kostus mu seljatagant õrn tüdruku hääl ning ma pöörasin end ümber. Vaatasin otsa pikale blondipäisele saleda kehaehitusega tüdrukule. Mul läks hetk, et aru saada kellega on tegu.

"Sandra," sõnasin vaikselt tüdruku nime. Ta noogutas tagasihoidlikult ning astus mulle sammu lähemale. Langetasin pea, tundes kuidas häbitunne minus võimust võtab. Ma olin ta nii külmalt endast eemale tõuganud. Ma ütlesin talle asju, mida ma tegelikult kunagi ei mõelnud.

"Tore sind jälle siin näha," ütles tüdruk, viies käe õhus üle ümbruse. Ma ei osanud midagi öelda. Sõnad jäid mulle kurku kinni. "Ma igatsen sind, Mel..." paotas ta vaikselt üle huulte. Õrn muie pääses mu huulile. Ma ei suutnud küll midagi veel vastata, kuid tundsin täpselt seda sama mida tema. Ma igatsesin oma sõbrannat meeletult ja mulle tundus, et Jumal oleks justkui mu mõtetele tegudega vastanud.

Sandra pööras end kurvalt ümber ning seadis minekule. Vaatasin kivikujuna seistes, kuidas ta aeglastel sammudel eemale kõndis. "Oota, Sandra!" hüüatasin viimasel hetkel ning tüdruk seisatas. Ta pööras end uuesti ümber ja kõndis tagasi minuni.

"Ma arvasin, et sa ei tahagi minuga enam rääkida," ütles ta kergendatult. Tema huulil mängles armas naeratus, mis iga hetkega aina laiemaks läks. Astusin sammu ja kinnitasin oma käed ümber tüdruku. Ta oli esialgu minu kallistusest jahmunud, kuid vastas sellele.

"Anna andeks, mis ma sulle kõik need ajad tagasi ütlesin. Ausalt, ma ei mõelnud mitte midagi sellest tõsiselt. Ma olen täielik luuser, et sinu endast eemale tõukasin. Kui sa vaid teaksid, kui väga mina Sind igatsen..." rääkisin Sandra kõrva ääres, teda endiselt kallistades. Sandra eemaldas aeglaselt oma käed ja astus minust pool sammu eemale. Ta huulil oli endiselt temale omapärane südamlik naeratus, mille vastu ei saanud keegi.

      Pool tundi hiljem, kui olime Sandraga enamus asjad korda rääkinud, liikusime üheskoos atraktsioonide poole. Möödusime õudustemajast, mida me mõlemad pelgasime. Kui Shane veel meiega oli, käisime me kõik koos õudustemajas. Seal kaotasime me poisi silmist ja sattusime oma eale kohaselt paanikasse. Iga väiksem praksatus hirmutas meid. Kui me aga majast välja saime, nägime me eemal naerukrampides Shane'i, kes oli meile kogu selle aja nalja teinud. Sellest ajast saadik ei ole me kumbki enam selles majas käinud.

Eemal oli punase-kollase-sinise-ja rohelisega batuudilinnak, mis oli mõeldud noortematele. See oli omajagu suur ja ronimist tundus seal palju olevat. Lapsed hüppasid rõõmsalt sisse-välja. Batuudilinnakust paremale, kus oli muidu lage plats ja puid ei olnud, jäi suur ümar vaateratas. Vaateratas vilkus erinevates värvides ja nägi õhtupimeduses väga ilus välja. Sellest paarteist meetrit eemale jäid põrkeautod.

Sandra võttis mu käest ja talutas mind enda järel põrkavate autode poole. Ostsime piletid ning istusime autodesse. Üks sõit kestis viis minutit ja oli mu muserdavale elule väga hea vaheldus. Meiega üheaegselt sõitma tulnud poisid rammisid kõiki autosid mis nende teele jäid nii, et autod põrkusid tükk maad tagasi. Kui sõit lõpuks läbi sai, liikusime me sealt eemale.

Mulle jäi silma tumedasse riietanud kuju. Silmi kissitades sain aru, et tegemist oli Shaz'ga. Naeratasin endamisi, tundes kahtlast rõõmu sellest, et ta siiski tulnud oli.

"Sandra, ma pean korra ära käima," laususin tüdrukule naeratades. "Saame varsti kokku, eks?"

"Jah, mul on endiselt vana number, kui sa mind leidma ei peaks,"

Tüdruk tegi mulle kiire kalli ja pööras end minekule. Kindlal sammul lähenesin õudustemajale, kus Shaz endiselt seisis. Mind märganud, liikus poiss mulle kergete sammudega vastu. Ükskõik kui palju ma ei üritanud, ei suutnud ma naeratamist lõpetada. Rõõm, mis mul poissi nähes tekkis, kiirgas minust lausa välja.

"Hei," sõnasin vaikselt poisi ette seisma jäädes.

"Tere Melanie," tervitas ta mind vastu. Mu põsed lõid õhetama, kui ta mu nime ütles. Panin käe oma põsele. Tundes aga seda kuumust, keerasin ma pea kõrvale. "Läheme sisse?" küsis ta vaikselt. Shaz pani oma pea mu lõua alla ja keeras selle endaga vastamisi. Ma värisesin tema õrna puudutuse all. See oli midagi erilist; midagi täiesti teistsugust. Midagi, mille sarnast ma varem tundnud polnud.

Ma lootsin, et ta ei näe mu punaseid põski ja noogutasin talle lõpuks ebalevalt. Ma isegi ei suutnud endale selgeks teha, miks ma nõustusin täiesti võõra kutiga minema majja, kuhu ma ei pidanud oma jalga enam eales tõstma. Ebakindlalt järgnesin Shaz'le õudustemajja.

"Olge nüüd, lähme sinna," Shane oli endas täiesti kindel ja lubas meil kätt hoida. Kõhklevalt vaatasime Sandraga õudustemaja enda ees, olemata kindel kas minna või mitte. Maja ukse kohal rippus suur punaste silmadega ämblik, kes juba meile hirmu peale ajas. Shane'i kannatus hakkas katkema ja ta otsustas juba sisse minna.
"Okei, tule Sandra," nõustusin lõpuks. Sandrat enda järel tirides kõndisin Shane'i kannul sisse. Alguses polnud majas peale võlts ämblikuvõrkude ja kummitusliku pika ruumi miskit. Ühel hetkel kargas aga eikuskilt välja verine mees, pannes meid Sandraga meeletult karjuma. Ta tegi meie ümber ringi, torgates meid kumbagi oma kondiste sõrmeotstega ja kadus siis. Temaga kadus ka Shane...

Raputasin pead, lootes mälestused endast eemale peletada. Shaz kõndis kindlal sammul mu ees, keerates esimesest vahest sisse. Kiirendasin oma sammu, et teda mitte silmist kaotada. Olles vaevu paar sammu teinud, kargas lahtisest aknast sisse valgetes rõivastes tontlik mees. Ta nägu oli peaaegu sama valge, kui riided ta seljas ja ta silmad olid auklikud. Hüsteeriline karjatus pääses üle mu huulte, pannes Shaz'i mu ees ümber pöörama. Ta haaras kinni mu käest ja tõmbas mu mehest eemale.

Hetke seisime seal, kummituslik naer taustaks, ja vaatasime teineteist. Sundisin end rahulikumalt hingama ja tänasin poissi peaaegu hääletult. Poiss muigas õrnalt ja pani oma käe ümber mu piha. Mind enda vastu tõmmates, liikusime üheskoos edasi järgmiseid takistusi ületama. Olles kindlalt tema külje all, - ta käsi kindlalt mu pihal edastamas elektrilisi võnkeid - tundsin end turvaliselt. Ma kuulsin tema rahulike hingetõmbeid, tundsin tema lõhna. Ja miski selle kõige juures tundus nii tuttav - nagu oleksin ma kodus. See oli nagu unenägu, mis erines vaid sellepoolest, et see juhtus minuga päriselt.

Selle kindlustunde hävitas, - vaid hetkeks - järgmine õudne tegelane. Seekord oli neid kaks ja nad nägid välja nagu vampiirid. Tänu Shaz'i tugevnenud haardele enda ümber, suutsin oma häält endas hoida. Poiss manööverdas neist osavalt mööda ja kõndis edasi väljapääsu suunas. Ma ei tahtnud veel lõppu näha. Ma teadsin, et sellist asja meie vahel enam korduda ei pruukinud. Ja sellepärast võtsin ma sellest koosveedetud hetkest kõik, mis võtta andis. 

Ma peatusin, sundides ka poissi seda tegema. Ta keeras end näoga minu poole, vaadates mind mittemidagi ütleva pilguga. 

"Kui me siit väljume, kas sa kaod jälle ära?" küsisin, peites osavalt endas esinevat hirmu. Vaatasin kõrvale. Ma kartsin kohutavalt tema vastuseid. 

"Kas see on miski, mida sa tahad?" suunas Shaz küsimuse tagasi mulle.

"Ei," paotasin vaikselt üle huulte ning viisin pilgu tagasi tema silmadele.

"Siis ei kao ma kuhugi,"