Viivitasin hetke enne kui mu jalad allusid võõra hääle suunas liikuma. Ma ei julgenud pilku temalt ära pöörata, kartes et ta kaob jälle.
"Melanie!" hüüatas helisev naishääl selja taga mu nime. Pöörasin end kanna peal ümber, lükates pea kuklasse. Ma olin emale haledalt vahele jäänud. Ta sammus hommikumantli hõlmu kokku lükates minuni. Viisin pilgu tagasi oma selja taha ning pidin leppima sellega, mida olin kartnud. Teda polnud seal. "Mis sul arus on?" päris ema. Naise hääl oli vaos hoitud, kuid tema näost oli näha, et ta oli kuri.
"Ma...vajasin vaid õhku," luiskasin talle.
"Ja sinu toa rõdu ei olnud sobiv koht?" Naine hirmutas mind oma pahameelega. Tundus, et ta polnud poissi aia ääres näinud ning see pani mind kergendatult hingama.
Selle asemel, et emale midagi vastata, möödusin temast vaikselt suundudes tagasi tuppa. Mingil põhjusel olin ma emale isegi tänulik, et ta mulle järgnenud oli. Teisalt olin ma pahane, kuna võimalus poisiga rääkimiseks oli hävitatud. Tema hääl kõlas endiselt mu peas - see oli nii ilus, meloodiline.
Lükkasin toaukse jalaga kinni, tõmmates seina ääres olevat kummutit sellele ette. Lukustamise võimalust mul ei olnud, kuna isa oli kategooriliselt selle vastu. Ka emale ei andnud isa kordagi järele. Ta ütles alati, et kui ma omaette elama asun, lukustagu ma kasvõi kõik uksed ja aknad. Nii kaua kui ma tema katuse all elan, on mu uks avatud.
Sammusin aeglaselt rõduaknani, avades viimaks ukse. Öine jahe tuuleiil sasis õrnalt mu juukseid, kutsudes mind sammu võrra edasi astuma. Tõmbasin ukse enda järel praokile, lastes värsket õhku ka tuppa. Vajutasin rõdu ääre küljes rippuvate tulede juhtmel olevat lülitit. Tuled süttisid imeliselt põlema, valgustades õrnalt rõdu.
Istusin väiksele kahekohalisele diivanile, tõmmates sellel oleva teki oma jalgadele. Diivani kõrval oleval laual seisis raamat "Neelatud", mille lugemine oli mul mitu nädalat tagasi poolikuks jäänud. Ka see oli üks Shane'i raamatutest, mida ta noorena luges. Patja selja taga kohendades haarasin kätte raamatu ning avasin selle pooleli jäänud lehelt.
Lugesin paar lehte, kui tundsin, et silmade lahti hoidmine muutus aina raskemaks. Iga lehe lõpus ütlesin endale: "Üks lehekülg veel ja siis on kõik," Seda ütlesin ma endale seni, kuni mu silmad vastutahtmist kinni vajusid ja ma unenägudesse sukeldusin.
Haigutus, ringutus. Haigutus, ringutus.
Aeglaselt ajasin end istuli tundes häirivat seljavalu, mis tekkis väikesel diivanil magamisest. Korjasin põrandalt üles raamatu ning asetasin selle lauale. Piinavat valu arvesse võtmata tundsin ma end põrgulikult hästi. Tõmbasin endasse sõõmu sooja õhku ning suundusin tuppa. Lükkasin kummuti ukse eest ära ja läksin mööda treppi alla korrusele.
"Tere hommikust," tervitasin vanemaid, kes mõlemad köögis askeldasid. Kallistasin isa seljatagant, kinkides talle kiire põsemusi ning istusin ta kõrvale. Ema ei pööranud mulle mingit tähelepanu. Sellest võisin vaid järeldada, et ta ootas hetke, mil me kahekesi jääme. Olin enam kui kindel, et ta kavatses mulle pika moraali maha pidada sellest, kui ohtlik on öösel väljas käia.
"Kuidas sa magasid, kullake?" päris isa mulle pilku toomata. Mehe silmad olid kinnitunud ajalehele ta käes.
"Hästi," vastasin lühidalt. Nate sisenes jalgu trampides kööki ning võttis laua ääres istet.
"Ema, mu pea lõhub jubedalt, kas ma tõesti pean tulema peoks ettevalmistusi tegema?" oigas vend, kukutades oma pea lause lõpuks õrnalt lauale. Silmanurgast piilus ta ema poole, lootes et talle antakse võimalus koju jäämiseks.
YOU ARE READING
Tundetu PAUSIL
Mystery / Thriller"Ma ei hooli sinust," laususin raske südamega, kuna see oli suurim vale, mille ma välja suutsin mõelda. Tegelikult hoolisin ma temast rohkem, kui kunagi varem. Ma ei tohtinud murduda. "Sa ei kuulu enam siia. Lihtsalt, mine tagasi, kust sa tulid,"...
