Kaunis enesetapp

7

True ema Eva õe lapsi oli tõeline rõõm vaadata. Nüüd, kui ma lõpuks oma turvalises kodus olin, tundsin end palju paremini mõeldes tagasi eilsele.

Natuke naljakas oli mõelda, et olin True emaga nii lähedasteks muutunud. Siia kolides olin ma kindel, et ei hakka kellegagi suhtlema, sest nagu ma varem olin maininud, inimesed olid õelad ja omakasupüüdlikud.

Eva kohta ma seda kindlasti öelda ei saanud.

Eva õde oli mulle väga tänulik kõige eest ja lõpuks sain ma ikkagi suure pähklitordi ja kommikarbi tasuks laste hoidmise eest, ma ei saanud ju talt neid asju mitte vastu võtta. See oleks minust ebaviisakas. Tal oli hea meel, kui ma talle tema lapsi kiitsin ja ta lubas minuga ühendust võtta, kui veel lapsehoidjat tarvis oli.

Tundus, et olin ka lastele endast hea mulje jätnud.

Ainuke asi, mille üle ma kurta sain ja samas ei saanud ka oli True. Ta ei tulnud terve õhtu vältel tagasi koju. Mina lahkusin sealt kell kümme õhtul, kui teised tagasi jõudsid ja väikesed pidid magama minema. True ema küsis küll, kas ma midagi temast teadsin aga ma ei hakanud midagi seletama. Mulle tundus, et juhtunu minu ja True vahel oli liiga isiklik.

Kui ma olin oma toas üksi ja mõtlesin asjadele ei saanud ma ignoreerida küsimusi True eilsete sõnade kohta.

Lihtsalt vaatan... Püüan su kummalist ilu oma meeltesse salvestada, juhuks kui sa peaksid kunagi kaduma.

Mida ta sellega ometi mõelda võis? Mis kummaline ilu? Kas ta tõesti nägi mind sellisena? Ja kuhu kaduma? Miks?

Ma ei ole kunagi tundnud nii suurt tahet vastuseid teada, ma ei saanud lihtsalt aru, mis ta peas toimus.

Ühel hetkel ta solvab mind mu armide pärast ja teisel hetkel ütleb, et mul on kummaline ilu? Kas ta ise ka sai ikka aru, mida ta eile suust välja ajas?

Mu pea tundus juba liiga paksuks minevat, mul oli raske hingata ja ma vajasin mingit tegevust, et mitte asju üle mõelda. Eilne lõikumine oli üks kõige hullemaid... Ma ei saa aru, mis mulle sisse läks ja nüüd ma pidin kannatama seda valu oma jalgades iga kord, kui ma end liigutasin.

Ajasin end siiski vaevaliselt püsti ja vahetasin öösärgi dresside ja särgi vastu ning viskasin omale pusa peale. Haarasin korvist oma miljon aastat vana MP3 mängija ning panin omale kõrvaklapid kõrva, et muusikat kuulata.

Enne veel kui majast väljusin, võtsin kaasa veepudeli.

Seisatasin kõnniteel, et harutada lahti kõrvaklappide pusa, kui keegi mu läheduses komistas ja omaette vandus.

Pöörasin end ringi ja nägin tema maja ees Trued, kes oma jalga uuris. Nägin väikest verenire ja mõtlesin murelikult, kas peaksin talt küsima, kas tal oli kõik ikka korras.

True tõusis siiski püsti ja märkas mind teda jälgimas. Ta jäi liikumatuks ja lihtsalt vaatas mulle silma sisse, pöörasin ruttu pilgu ära ja harutasin kõrvaklappide pusa edasi, vaikselt liikuma hakates. Ma ei tahtnud, et ta arvaks, nagu olin teda jälitamas või midagi.

"Hei," karjus ta mulle järgi, "Birdy!"

Kiirendasin sammu ja läksin üle jooksule. Uskusin, et ta jääb oma valusa põlvega minust maha.

"Birdy, kurat võtaks!"

Tema vihane hüüatus peatas mu ja ma jäin seljaga tema poole seisma, värisevates kätes veel kõrvaklapid, mida olin valmis tema ignoreerimiseks omale kõrva panema.

Pöörasin end aeglaselt ümber ja vaatasin teda. Tema helepruunid juuksed olid sassis ja varjasid tema siniseid silmi. Ta hingeldas vaikselt ja tema kehahoiak näitas, et ta ei ole praegu uhkusest puhevil. Võib-olla ainult valusa jala pärast.