Kaunis enesetapp

10

Vaatasin ettevaatlikult enda ees olevat hoonet ja paanitsesin seesmiselt. Kas tõesti oli esimene september juba käes?

Seisin Burlingtoni keskkooli ees ja hingasin sügavalt sisse, üldse mitte valmis alustama oma kümnendat klassi sellises suures koolis, uute inimeste seas.

Kõndisin teiste järel kooliustest sisse, oma õnneks sulandudes. Keegi ei heitnud mulle pilkugi ja ma olin õnnelik selle üle, sest mul oli niigi paha olla kogu sellest ärevusest ja kõhus keeramisest.

Kandsin tänaseks päevaks (loomulikult) pikkade varrukatega, natuke piduliku välimusega veinipunast pluuset ja musta seelikut. Mul olid jalas nahavärvi sukad ning olin teinud omale pooltest juustest krunni ja pooled juuksed lihtsalt alla jätnud, kuna nendest lokkidest lihtsalt polnud võimalik midagi muud välja võluda. Nägin enda arust täitsa normaalne välja, kui mitte panna tähele seda, mida ma pluuse varrukate all peitsin...

Aga sellest ma ei räägi.

Mõned õpilased leidsid tänu oma pikema ajalisele siin koolis käimisele tuttavad näod üles ja teadsid juba, milline klassiruum selle aastaseks koduklassiks sai. Mina, seevastu, ei teadnud kübetki peale klassijuhataja nime. Ma lootsin, et sellest piisas.

Olin just valmis kelleltki küsima, kus asus õpetajatetuba või mitmendas klassis keegi käis, kui keegi mu õlast kinni võttis.

Taganesin kohe, lüües käe endalt maha ja pöörasin selja, et näha kes seal oli.

Kes ikka mind niimoodi ehmatades tervitaks?

"Issand, see oled sina," ohkasin kergendunult.

Truel oli seljas hall särk ja selle peal must pintsak ning sinised teksad koos tennistega. Ta helepruunid juuksed olid sassis ja tuka alt piilusid tuttavad, soojad sinised silmad. Olin natuke kade ta silmavärvi peale, kuigi mu roheline silmavärv meeldis mulle väga. Lihtsalt helesinine oli alati mu lemmikvärv olnud.

"Oma teadmiste põhjal ma täna peeglisse vaadates veel Issand polnud, aga olgu. Nii sobibki paremini," vastas True naeratades.

Uskumatu, eks? True ja oskab naeratada?

"No, Issand sa päris pole jah," pööritasin silmi ja vaatasin igale poole mujale kui True'd, sest ma ei saanud oma punastamist peatada, isegi kui ma teda oma südamepõhjas vihkasin.

"Rikud alati kõik ilusa ära," ei pööranud True mult silmi ära, "aga kas sa vajad abi?"

"Ei, vähemalt sinult mitte. Ma saan ise ka hakkama."

"Ma üritan siin normaalselt käituda sinuga, aga sa muudkui nähvad ja püüad olla särtsakas. See ei ole sina, Birdy. Ma loodan, et keegi, kes kunagi sind armastama õpib..." kadus korraks True hääl, kuid ta jätkas peale neelatamist, "näitab sulle, et inimesed võivad head ka olla."

Millegi pärast tema peatumine armastuse sõna juures pani mind mõtlema, kas ka tema armastas kedagi. Aga siis oleksin ma peaaegu naerma pursanud. True ja teab üldse armastusest midagi?

"Ma saan praegu vaid seda sulle vastata, et sina see küll olema ei saa," ütlesin nõrga muigega ja kõndisin ühe tüdruku juurde, kes mul juba pikemat aega silmis oli. Tema tundus samuti kuidagi eksinud ja ma tahtsin küsida, ega ta ei tahtnud minuga koos otsida inimest, kes võiks teada midagi, mis praegu toimuma hakkab.

"Vau, Birdy," mõtlesin endamisi üllatunult, "sa tegelikult ka kavatsed kellegagi rääkida peale True ja ema?"

Jah, ma kavatsesin.

"Tere," alustasin piinlikult vaikse häälega vestlust.

"Oi, tere," pöördus tüdruk minu poole, silmad rõõmust särama lüües.