Kaunis enesetapp

7

"Mida?" vastasin ma juba vihaselt.

"Anna andeks," sosistas ta hingeldades ja vaatas mulle nii nukra pilguga otsa.

Aga see ei kõigutanud mind. Ma aktsepteerisin tema arvamust minu lõikumisest ja ma aktsepteerisin seda, et ta sai teada, aga see ei anna talle õigust mind väikeste laste ees mustata ja teiseks - see lihtsalt ei olnud mitte kuidagi tema asi. Seega lõpetagu oma nina minu asjadesse toppimine.

"Vot nii palju ma su tühjadest sõnadest hoolingi," vastasin mürgiselt ja panin kõrvaklapid kõrva ning volüümi põhja, et ka tema mu kõva muusikat kuuleks. Laiutasin talle süütult käsi ja jätkasin oma teed, mida kaugemale temast, seda parem.

Kuid veel enne, kui ma oma majast edasi jõudsin, pöörasin end ümber ja nägin teda ikka veel mulle järele vaatamas.

"Olgu ma nii vihane kui tahes, mul on ikkagi süda olemas, mida sinu kohta öelda ei saa, aga äkki võtad minust õppust," viskasin talle taskus olnud sidemerulli, mille ta napilt kinni püüdis ja mind kummaliselt vaatama jäi. Sidemerull oli mul jooksupükstes sellest ajast kui ma oma põlve samamoodi katki kukkusin nagu Truegi ja eks see tuli kasuks ka lõikumis hetkel.

Olles uhke enda üle, jooksin edasi, komistades korraks mingi suurema kivi otsa, häbist näost punaseks minnes, kuid jätkasin tagasi vaatamata oma teekonda.

Issand, mõtlesin omaette, True lööb mu varsti maha.

Kui ma jooksult tagasi jõudsin, istusid ema ja Eva elutoas ja arutasid kõva häälega midagi. Nad vist ei märganud, et ma koju jõudsin.

Võtsin oma toast valmis pandud puhtad riided, et dušši alla minna, kui ma oma nime kuulsin. Tean, et teiste jutu pealt kuulamine on ebaviisakas, aga mitte siis, kui see minu kohta käis.

"Ma tean, aga Birdy peab omale sõpru leidma. Kas sa ei ole tähele pannud, et True ja Birdy vahel on midagi?" küsis mu ema hääl ärritunult.

"Midagi kindlasti on, aga ma ei saa aru," vastas True ema hääl mõtlikult, "kui ma koju tulin, ei olnud Trued kodus. Ma ei hakanud selle kohta midagi küsima, ta käib palju väljas. Aga, kui ta ka kella ühe ajal öösel koju ei tulnud, tundsin ma muret. Ta auto oli garaažist kadunud."

Mis asja? Truel oli oma auto?

"Võib-olla ta läks kellelegi külla? Birdy oli küll nagu okei enam-vähem, kui ma õhtul töölt koju jõudsin. Kuigi üleeile küll nii ei olnud. Aga sellest ma rääkima parem ei hakka." Mu südame alt käis jõnks läbi.

"Ei, midagi juhtus kindlasti ja ma ei tea, kuidas ma sellest teada saan. Truega on midagi lahti. Ta on viimasel ajal nii vaikne, mõtlik ja kortsutab koguaeg kulmu, nagu miski tema mõtetes häiriks teda. Mul on raske oma poega sellisena vaadata. Oma sõpradega ta ka üldse enam väljas ei käi..."

Hingasin sügavalt sisse ja välja, et mitte endast välja minna. Ma tean ju isegi, et Truega on midagi lahti. Ta on liiga tundeliseks muutunud... Eriti see tänane intsident. Otsustasin teha näo nagu jõudsin just koju, nii et paugutasin korraks välisuksega ja karjusin, et olen kodus.

Riided olin juba libistanud ukse alt läbi vannituppa, et kõik usutav tunduks.

"Oi, tsau," lõpetasid nad kohe jutustamise, "kuidas joosta oli?"

Ema kallistas mind korraks ja naeratas mulle nagu nad poleks just minust ja Truest taga rääkinud.

"Oh, väsitav oli. Tere, Eva," näitlesin, nagu ma ei olnud teadlik juba tema seal olekust.

"Tere, Birdy, me just rääkisime su emaga, kui tubli sa oled, et oma kehakaalu ja tervise eest hoolitsed."

Seda kindlasti. "Jah, peab, ei taha paksuks minna. Aga, ma läheks nüüd pesema, kui see tüli ei tee."