Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Pannkoogid pipraga.

Vabandan ette vigade pärast, mul pole aega seda osa praegu üle vaadata ja ma olen liiga paganama närvis hetkel, et ilmselt ei leiakski oma ärevuses ühtegi viga :)

Mul hakkab pooleteise tunni pärast kutsevõistlus ja tõesõna, mul on juba kaks päeva olnud selline nägu peas, et hakkan iga hetk oksele :) Ei jõua oodata, kuna see päev ükskord otsa saab- see saab üks hiiglama tore päev olema :D :D

Vahvat päeva Teilegi, mu kallid!!!!

Armastusega,

Kats

Anna

Kõndisin kööki, olles vägagi teadlik tulisest mehest enda kannul. Tema kuumus riivas mu nahka nagu päikesekiired.

" Jumal tänatud! Ma mõtlesin juba, et asutasite magamistuppa mingi oma küla või midagi ning hakkasite sealset iivet tõstma. "

Kerttu viskas meile kiire pilgu. Mulle sooja, Sebastianile mitte just väga.

" Mida? " raputasin arusaamatult oma pead ning kõndisin tüdrukule lähemale, hiilides üle tema õla.

"On need pannkoogid? " hingasin elevusest. Ma jumaldasin pannkooke. " Kas sina tegid need? " vaatasin Sebastianit, kes toetas seljaga vastu köögikappi.

Ta muigas soojalt ning noogutas.

" Jah. Sulle. " tõi ta eraldi välja ning silmitses kulmu kortsutades Kerttut, kes järjekordse koogitüki endale suhu lükkas. 

Ta võttis kapist taldriku ning ulatas selle mulle, otsides seejärel sahtlist välja ka noa ja kahvli. Jälgisin teda vaikse imetlusega. Ta teadis eksimatult, kus miski asus, teadsin, et see oli seetõttu, et ta oli siin elanud enne mind.

See oli tema kodu.

Kuid see võiks olla meie kodu.

Mitte veel. Aga kunagi. Kui ta tahab.

Tahtis ta?

Ma tean, et mina tahtsin.

Oh, Anna. Teie esimene suudlus oli alles kaksteist tundi tagasi ja sa juba unistad kooselust?? Sa oled sõge!

No mis mul öelda- ta suudleb hiiglama hästi ja näeb välja nagu kõige täiuslikum meesolevus terves universumis. On see halb, et ma teda ainult endale tahan jätta??

" Istu ja söö nüüd." sõnas ta, tuues mind välja oma mõtetest  ja lisas seejärel mulle kõrva sosistades, " näita, kui väga sa  mu huuli igatsed. "

Tema soe hingeõhk silitas mu nahka, tema suu mulle nii kiusatuslikult lähedal.

Pidanuksin vaid oma pead keerama ning oleksin tema huuli kohe tundnud. Jumal küll!!!

Neelatasin ning tundsin kuumahoogu varvastest juusteotsteni endast läbi voolamas. Tahtsin teda nii väga kohe praegu suudelda.

Poleks Kerttu meiega, oleksingi seda ilmselt teinud. Ma polnud kindel, kuidas tüdruku kohalolusse praegu suhtuda.

Ole talle tänulik, sest vastasel juhul tegutseksid sa praegu vastupidiselt oma plaanile.

Õige.

Sebastian pidi olema see, kes mind paluma hakkab. Ta pidas ennast tugevamaks, kuid ma ju nägin, kuidas ta tegelikult mind vaatas. Ta praktiliselt sõi mind oma silmadega. Vean kihla, et ta ei pea isegi õhtuni vastu, kui ma oma kaarte õigesti mängin.