Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Otsused, Otsused!

Ma tundsin end veidi kindlamalt, kui veendusin, et Sebastianit poistega polnud. Temaga kohtumine oli viimane asi, mida vajasin. Temaga ühes koolis viibimine või veelgi hullem- õppimine- oleks lõppenud varem või hiljem minu lahkumisega, sest kuigi me poleks arvatavasti väga tihti kohtunud, oleks ainuüksi mõte temaga kokkujooksmisest mind piisavalt ärevaks teinud. Mööda seinaääri hiilimine ja pidev hirm tema silme alla sattuda polnud kaugeltki see, mida ülikoolilt ootasin ja mäletada tahtsin. See pidi olema ilus aeg, põnev ja arvukate väljakutsetega, kuid Sebastiani eest enesevarjamine muudaks selle aja siin kohutavaks, enesehävituslikuks. Ta ei tohtinud siia tulla. Ma polnud selleks valmis.

" Niisiis... Mida te siin teete?" asetasin käed rinnale ja asusin kohe asja kallale.Kõlasin eneselegi ootamatult liiga ründavalt, justkui oleksid Sam ja Tom luba küsimata tunginud minu territooriumile. Mulle meeldis, et neid jälle nägin, kuid eelistanuksin kohtuda teistes tingimustes. Nendega rääkimine ja puhtsõbralikud kallistused tõmbasid mulle soovimatut tähelepanu, kindlasti olin tänu neile kahele täna endale tosinajagu ebavajalikke vaenlasi saanud.

Asjaolu, et ma olin sattunud vihaste pilkude alla ainult seetõttu, et olin poistega varem põgusalt kohtunud, häiris mind. Nagu, halloo! Ma tõesti ei tea, miks neile korda läksin või miks Tom väitis, et olin eriline.

"Ma arvasin, et su sõbranna on blond. Vabandust, Kerttu, ära võta isiklikult- sa oled kindlasti arukam, kui need anekdootidest tuntud  blondiinid." Sam viskas Kerttule vabandava pilgu ja muigas sõbralikult. Tüdruk krimpsutas talle vaid nina.

"Mis see juuksevärv siia puutub? Ma küsisin täiesti normaalse küsimuse. " puhkisin vastu.

Sam pööritas silmi. " Sama hästi võiksin ma sinu käest küsida, et mida sina siin teed? Kuidas kõlab?"

Mõtlesin hetke.

Ou!

Tundsin kerget piinlikust. Miks ma esitasin neile küsimuse, millele vastust niigi teadsin? Mitte keegi ei tule ju õppeasutusse niisama hängima.

Sa pead enne suu avamist veenduma, et sealt mõttetut paska lendama ei hakka!

Kogusin ennast kiiresti ja lõin käed puusa." Küsija suu pihta ei lööda. Pealegi, teid kolme vaadates, ei imestaks ma sugugi, kui te käitegi siin lihtsalt selleks, et oma egosid toita."

"Auch! Ja Saatan on tagasi, daamid ja härrad! Palun liikuge lähima väljapääsu poole!" karjus Tom käsi peakohal lehvitades üle terve koridori , püüdes selle idiootse žestiga meie pundile jätkuvalt võõraid silmi.

Kortsutasin kulmu ja tahtsin teda lüüa. Tegingi seda ja muigasin rahulolevalt.

"Pagan, tüdruk! See on juba teine kord, kui sa mind lööd ja asja teeb veidraks tõsiasi, et see, kurat võtaks, on alles meie teine kohtumine. Kui sa kavatsed mind iga kord rünnata, siis hoiata mind ette, ma muretseks endale, ma ei tea, raudrüü äkki!" Ta keksis ühel jalal, hoides üleval teist, mille sääremarja pihta ma oma jõu suunanud olin ja nühkis seda hoogsalt.

" Kes lööb, see armastab!" irvitas Sam ja Tom liitus temaga kohe, unustades ülepingutatud näitemängu hetkega. Ta tuli mulle lähemale ning sikutas mind ootamatult juustest, mis mul kõrgesse patsi olid seatud.

Ma peaaegu, et kaotasin tasakaalu, kui Tom mind hobusesabast tiris ja pidin tagumikule kukkuma. " Issand, olete te viiesed?" karjusin, kui ennast tagasi sirgu lükkasin.

Nad irvitasid. Ma põlesin vihast ja need ennastimetlevad pornopardid irvitasid mu üle. Ka Kerttu lõkerdas nendega kaasa. Vaatasin teda ja andsin peaga märku, et ei aksepteeri tema vastaspoolele üleminekut.