Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Ingel!

" Sebastian, kallis, kas oled valmis?" hõikas ema alumiselt korruselt.

"Kohe!" vastasin talle kõrgendatud häälega.

Vaatasin tõtt enda peegeldusega.Mu kergelt sassis heledad juuksed langesid lohakalt mu otsaesisele. Häirivad lained neisse olid naasnud, kuna ma polnud pikka aega juuksurit külastanud.Aga kui sa jooksed ringi hundina, siis ei huvitagi sind, milline sa välja näed.

Lükkasin tuimalt kätega läbi juuste, eemaldades nägemist piiravad salgud oma emotsioonitu näo eest. Mu silmaiirised tõmbusid kokku, kui varjatud valgus neisse pääses.Hõbedaselt läikiv hall värvus segunes õrna rohelisega, mis aeg-ajalt kadus ja siis uuesti ilmus, muutes määramatuks minu silmade tegeliku tooni.

Olin alati vältinud inimestele pikaajalist otse silmavaatamist, välja arvatud korrad, mil olen teadlikult tahtnud neid segadusse ajada või tekitada neis tunnet nagu oleksid minu silmad viimased, mida nad siin ilmas näevad, ehk siis juhtudel, kui pean vajalikuks kedagi ähvardada. Nagu möödunud ööl selle tüdrukuga.

Tahtsin, et ta kaoks ja lootsin oma silmadele. Kummalisel kombel minu raevunud pilk ei mõjunud talle, kuigi märkasin tema näos hirmu. Ta kartis mulle otsa vaadata, mis tähendas, et ta oli tähele pannud minus peituvat ohtu.Kuid ta provotseeris minu viha veelgi, tehes märkusi asjade kohta, millest tal polnud aimugi ja mis ei puutunud üldsegi temasse. Vastik väike rott, kes oli minu koju pääsenud ja käis mulle oma kohalolekuga närvidele.

Ja nüüd pidin ma minema ja sellele kahjurile teatama, et mul pole vähimatki soovi teda oma õndsas pesas häirida.Aga see polnud tõsi. Tegelikult soovisin ma vaatamata enda sees valitsevale süütundele ja vastupidiselt oma vanemate soovile, et saaksin ta räpase keha sabapidi korteriaknast alla visata.Ma kahetsesin, et olin lasknud tunnetel enda üle võimust võtta, andes sellega minu tumedale poolele võimaluse taas esile tõusta, kuid ma polnud valmis, et leian võõra inimese kohast, mis tähendas mulle nii palju.

"Sebastian!!!" kisendas ema närviliselt, " isegi mina olen valmis ja ma olen naine... naised ei peaks meeste järel ootama.Tule juba või ma vannun,et tirin su alla!"

"Jaajahh." karjusin ja suundusin alla, kus naine diivanil kärsitult jalga kõlgutas. Tema juuksed olid hoolikalt soengusse sätitud ja mitte liiga tugev meik sobitus talle ideaalselt. Olin alati imetlenud, kuidas ema suutis vaatamata ajale või kohale, välja näha nii perfektne nagu oleks tal sada väikest nähtamatut abilist.Aga ta oli üleloomulik olend nagu minagi ja vastupandamatu ilu oli talle geenidega kaasa antud.

"Lõpuks ometi!" ta ohkas mind nähes kergendunult nagu oleksin ta aastakümneteks ootama jätnud ja tõusis kiiresti jalgele.

Pööritasin silmi.

"Ma mõtlesin, et kuna sul nii kaua aega läks, siis võtsid midagi oma juustega ette, kuid nagu näha, siis sind ei häiri see lohakas heinakuhi oma pea peal," ta lükkas oma sõrmed minu juustesse ja sasis neid veelgi.

"Jäta, ema!" pomisesin ja tõmbasin oma pea tema kätest eemale.Ma teadsin, et näen närune välja , aga mind häiris, et ta seda mulle nina alla hõõrus.

" Tõsiselt, ma ei taha seda kohutavat loodusõnnetust su peas enam näha, käi juuksuris."

"Käin, käin.Lase olla nüüd." kähvasin ärritunult.

"Keegi on täna eriti pahur.Mis juhtus, kas ei saanud magada?Süümepiinad?"

Naine vaatas mind ootusrikkalt.Ta teadis väga hästi miks ma rõõmust lakke ei hüppa ja et ma põhimõtteliselt ei saanud sõbagi silmale, miks ta käib mulle närvidele nagu ogaline pind tagumikus.Loodab ta näha, kuidas ma murdun ja laamendama kukun, sest ma olen sellele väga lähedal.