Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Õige. Õige. Õige.

  Love comes when manipulation stops; 

when you think more about the other person than about his or her reactions to you. 

When you dare to reveal yourself fully.

 When you dare to be vulnerable.  

-Author Unknown.

Sebastian

Anna nägi välja nii habras, nii kergesti purunev, ta oli hirmuäratavalt kahvatu ja samas nii hämmastavalt ilus, et  ainuüksi tema vaatamine võttis mind hingetuks. 

 Mida kuradit see tüdruk minuga teinud on? 

Libistasin kergelt käeseljaga mööda Anna lõõmavaid põski, tema nahk oli nii pehme ja sile, see saatis värinad üle mu selja.

 Ta oli nagu ohtlik säde...rohkemgi veel... ta oli kui ootamatult lahvatanud  leek ja mina võtsin temast tuld. Mu nahk, mu sisikond, mu luud süttisid taltsutamatult põlema iga tema puudutuse peale. Kuidas ta seda teeb? Miks ta seda teeb?

Võib-olla sa tõesti oled temasse armunud?

Ei! See, mida ma Siivile ütlesin, oli vale, väljamõeldis. Ma ei armastanud Annat. Ma ei saanud. Ma armastasin vaid ühte. Carolyni. Ma armastasin teda igavesti.

Carolyn.

Carolyn.

Carolyn.

Kuidas sa siis Annat seletad? Miks sa temast nii lummatud oled? Miks ta paneb sind tundma midagi senitundmatut? Miks temaga koosolemine tundub sulle nii paganama õige, et sa ei suuda lakata talle mõtlemast, kui ta sinust eemal on?

Ma ei tea!!! Kurat, ma  tõesti ei tea!!!

Ma ei tea, mis võimeid see tüdruk omab, et mind tema poole kisub. Ta on nagu ülivõimas magnet ja mina olen tühine tükk metalli, mis tema külge kinnitub.

Aga ma saan tema nõidusest jagu. Mis iganes võim tal minu üle on, ma suudan sellest üle olla.

Ha-ha!! Jätka selle kordamist, sest see on mingis mõttes meelt lahutav. Sa tead ikka, et see on hämmastav, kuidas sa isegi iseendale valetada suudad? Sa oled andekas, Sebastian.

Ah, jää vait!!!

Aga see oli tõsi. Ma olin muutunud heaks valetajaks. Jim Carrey ja tema hiilgav osa valevorstina polnud minuga oskusega võrreldavgi. 

Ma valetasin Siivile, kui ennist ütlesin, et Annat armastan. 

Pšht! Ma ei armasta teda! Ma ei saa.

See oli süütunne, mis mind neid mõtlematuid sõnu ütlema ajendas. 

Süütunne.

See näris mind. Iga kord, kui Annat vaatasin. 

Ma pidin oma teod heastama. Meie väljavalitud ja pereliikmed olid ülima kaitse all ja seega väites Siivile, et olen Annasse armunud, andis tüdrukule ehk võimaluse, et tema jäsemed jäävad talle alles.Ma ei olnud küll karjas, kuid minu isa oli alfa- see pidi ometigi midagi tähendama. Loodetavasti.

Ma tunnen, et pean Annat kaitsma. Ma ei taha, et keegi talle haiget teeks, kuid see probleem oli ka kergesti lahendatav.

Mina olin ainus, kes talle järjepidevalt valu põhjustas. Ja ma saan hoolitseda selle eest, et seda enam iialgi ei juhtuks.

Ma pidin ta elust kaduma. Ma pidin temast eemale hoidma.

Ma päästan ta ja siis olen ma mängust väljas.