Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Õige. Õige. Õige.

Ta ei pea enam minu pärast kannatama.

" See oli viimane kord, kui ma sulle haiget tegin. Ma vannun." 

Vaatasin teda, ta ei liigutanud ainsatki lihast oma imekaunis näos. Ma leidsin oma südame ülikiirelt põksumas. See peksis nii tugevalt vastu mu rinda, arvasin, et see murrab ennast mu seest välja. Mu ajutöö peatus ja silmad skanneerisid näljaselt tüdrukut, kes mu ees voodis lebas.

Sa tead, et tahad teda!

Ei! Kurat, mis mul viga on?

Ta on ilus, sõnulkirjeldamatult ilus, kuid see ei tähenda, et peaksin mõistuse kaotama iga kord, kui teda näen.

Võta ennast kokku, Sebastian!

Olin Anna juures olnud juba veerand tundi, mu tädi rääkis elutoas  isaga.

Jep. Siivi helistas talle. Ta pidi. Ma protesteerisin esiti, kuid mõistsin siis, et naisel oli õigus.

 Kui me kavatsesime tõesti Annale minu verd anda, lootuses, et see teda tervendab, siis minu isa pidi sellest teadma. Me ei saanud seda otsust vastu võtta tema selja taga, sest ta oli alfa. Siivi oli kohustatud teda teavitama ja nõu küsima. Mina, alfa poeg, olin asjaga seotud. Omapäi tegutsemine oleks võinud lõppeda tema tükkideksrebimisega.

 Ma ei tahtnud seda. 

Ma tahtsin vaid, et Annaga kõik korda saaks ja selleks vajasime me minu isa luba. Siivi vajas selleks luba, mina, mitte nii väga. Mina kavatsesin teha, mida vaja, isegi siis, kui mul ei lubata. Ma polnud veel oma täieõiguslikku kohta karjas tagasi saanud, sest oli neid, kes minus kahtlesid. Palju. Neid oli palju, kes arvasid, et ma ei peaks nende seas olema. Ma tundsin seda. Nad kartsid mind ja jälgisid igat minu sammu äärmise ettevaatlikkusega, kui nende läheduses liikusin. Ma olin mittetahetud. Võõras. Ma olin neile ohtlik.

Tõmbasin sügavalt õhku oma kopsudesse ning lükkasin käega läbi juuste.

Kuulsin, kuidas Siivi kõrgendatud häälel isaga vaidles. 

Ma teadsin seda. Isa ei lase Siivil minu plaaniga kaasa minna. Miks kurat võtaks? 

Isa oli tark. Olen kindel, et ta nägi mu valest läbi. Ta teadis, mis minu ja Anna vahel varem juhtus. Ta teadis, kuidas see vahejuhtum mulle mõjus. Ta teadis, kuidas ma sisemiselt piinlesin, kui mõistsin, mida teinud olin. Ta teadis kõike. Ta oli ju mu isa.

Kui ta teadis, siis miks ta ei tahtnud, et ma ennast taas hästi tunneksin? Anna aitamine oleks mu enesetunnet tunduvalt parandanud.

Ma olen isekas, see pole mulle mingi uudis, kuid mis nende vabandus oli? Lasevad nad tõesti Annal midagi nii kohutavat läbi elada, kui on olemas võimalus, kuidas teda sellest kõigest päästa?

See on teostatav. Ma tean, et on, ma tunnen seda. Miks nad ei lase mul Annat aidata?

Seisin ja jõllitasin mõnda aega magavat tüdrukut, kelle rahulikud südamelöögid ja ülemõistuse täiuslik välimus mõjusid mulle hüpnotiseerivalt. Kord oma silmad talle suunanud, ei taibanud ma enam kõrvale vaadata. Ta oli nagu armas kassipoeg, keda lihtsalt pidi puudutama. Ta oli nii pehme...tema juuksed, tema nahk, tema huuled...

Jumal, need huuled olid kohe kindlasti ebaseaduslikud!

Keskendu, Sebastian!

Hingasin kiirelt sisse ja tagasi välja, enne kui endal moonduda lasin. Mitte täielikult, et kiskjal, kes ma olin, ei tekiks võimalust Annale taas liiga teha. Ma olin võimeline  ka osaliselt muutuma. Selline kujumuutus polnud esiteks nii valus ning  mulle meeldis see pool enda loomalikust küljest rohkem, sest nii tundsin ma ennast pigem inimesena, kui hundina. Moondudes täielikult, kaotasin ma justkui oma hinge, minu mälestused vajusid unustusse ning mind vallutas täielik pimedus. Olles suur, karvane ja tige hunt, olin ma täielik tapja. Miski ei suutnud mind siis enam verest eemale hoida. Veri paistis siis minu ainus eesmärk olevat. Ma tahtsin, et see voolaks ja polnud oluline, kelle veri see oli.