Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Otsused, Otsused!

 Reetur!

Ta sundis oma naeru tagasi ja heitis oma käe mulle ümber.

" Anna andeks, kallike, kuid kui sa minu asemel oleksid, naeraksid sa ise ka."

Tahtsin talle vastu vaielda, kuid ta peatas mind.

"Ära hakka mulle valetama, ma tunnen sind küll."

Piilusin teda silmanurgast ja kerge muie valgus mu tõsisele näole. Loomulikult oleksin ma naernud, kui tema oleks kannipidi põrandal. Nimetame seda reaktsiooni naiselikuks õeluseks.

" Niisiis, kuhu te teel olite? Äkki me tohime teiega ühineda?" uuris Sam ja vaatas meid lootusrikkalt. Tema šokolaadipruunid silmaiirised särasid hetk tagasi kogetud lõbustusest.

Kas ta tõesti arvas, et lasen neil meid eskortida? Ma ei janune tähelepanu järele nii palju, kui nemad. Mul on vaja hoida tagasihoidlikku reputatsiooni ja ma ei lase neil oma turvalist mulli lõhkuda.

" Me läheme spordipedagoogika loengut kuulama ja see oleks teist väga armas, kui te meid saadate."

Mida? Kerttu EI!

Vaatasin tõrkuvalt Kerttut, kes mulle vaid laialt naeratas.

"Rahune, lilleke. Sa oled sellise näoga nagu ma oleksin neid välja kutsunud, mis muide poleks sugugi halb mõte." Ta avas juba oma tülika suu, et midagi öelda, kuid ma summutasin käega tema hääle.

" Ära isegi mõtle selle peale või ma vannun, et pööran ringi ja teen nagu ei tunneks sind enam." sisisesin talle.

Ma ei kavatsenudki mängida võimalusega, et võiksin poistega koos vaba aega veetes põrkuda Sebastianiga. Tom, Sam, Sebastian ja Kevin olid nagu neli nurka, mis moodustasid ühise ruudu, nad sobitusid üksteisega ideaalselt. Polnud võimalustki, et kujund muutuks ühtäkki kolmnurgaks, kaotades ära Sebastiani külje. Nägin nende ühteseotust Ränduri pubis, kui Tom mind nendega ühinema sundis. Mina leidsin, et Sebastiani külmus ja kergesti esiletungiv ärritusvõime , oli hirmuäratav ning eemaletõukav, kuid tema kaaslasi see ei häirinud. Nad teadsid täpselt, et võivad teda nokkida ja talle oma arvamuse otse väljaöelda, ilma et ta neil kaela murraks. Nad olid lähedased, ilmselgelt mähkmesõbrad ja nende sidet ei murra miski.

" Nonii, neiud roosinupukesed ja torkivate ogadega, kas liigume? " ütles Tom ja pilgutas mulle silma.Ta vihjas mulle. Mina olin okkaline. Aga vaatamata oma tõrkuvale ja agressiivsele olekule, tahtsid nad ikka veel minuga olla. Neid ei huvitanud absoluutselt, et üritasin katkematult neid endast eemale tõrjuda, kuna teadsin millega see sõbrustamine lõppeb. Varem või hiljem näen ma seetõttu Sebastianit. Tema täies hiilguses ja valmisolekus mind järjekordselt segadusse ajada. Talle meeldis minu hirmuga mängida- sadistlik idioot.

Kerttu vaatas mind oma siniste silmadega ja andis kerge noogutusega märku, et oma jalgu liigutama hakkaksin. Need olid endale justkui juured alla kasvatanud ja tundsin lisaraskust õlgadele surumas. Ma ei tahtnud pealetükkivate meesmodellidega kuhugi minna.

" Ära muretse, Nunnu, ega me sind vägistama ei hakka. Me oleme head poisid. Kompud ja metsikult tugevad pealekauba." sosistas Tom mulle, tema huuled minu kõrvast vaid millimeetri kaugusel. Värin jooksis üle mu selja ja ma tõmbusin pingule, kui sain aru, et räsiv raskus mu õlgedel ei olnud ettekujutus, vaid hoopiski Tom käsi, mis lebas loiult ümber minu kaela. Tema liigne lähedus muutis mu närviliseks. Kogusin ennast kähku.

" Kas sa üritad mulle külge luua? Sulle teadmiseks, Tom, ma ei vaata mängureid. Isegi siis, kui nad väidavad, et on head poisid." ütlesin kindlalt, kui ennast poisi käevangust välja murda suutsin. Vaatasin talle oma seisukoha veenvaks muutmiseks sügavalt silma. Otsisin sealt märki, mis annaks mulle teada, mida ta minult ootab. Arvasin, et näen tema pilgust solvumist, kui talle selgesõnaliselt oma mittehuvitatusest teatasin, kuid seda leidmata sattusin segadusse. Ta silmad puurisid mind rahulolevalt, justkui kiitnuks ta minu korviandmist heaks.Ma ei saanud aru, mis mängu ta mängis.