Tundetu PAUSIL

0. Tundetu

Tundetu

Mind kirjeldati kui alati rõõmsameelset ja õpihimulist tüdrukut, kellel polnud kunagi millestki puudust. Kasvades kristlikus peres, veetsin enamuselt oma vaba aja kirikus ning aitasin kirikuõpetajat. Ma armastasin oma elu ega osanud ettegi kujutada, kui ma oleksin sündinud ja üles kasvanud mõnes teises peres.

Mul oli perekond ja sõbrad, kellele sain ma alati kindel olla. Nende hulgas oli ka Shane Hedley. Ta teadis mind paremini, kui keegi teine. Me jagasime omavahel kõike. 

Noorena oli meil kombeks ronida kõrgele puu otsa, kus luurasime ümbrust ja inimesi. Meil ei hakanud kunagi igav. Me olime lahutamatud... kuni päevani, mil juhtus miskit, mis muutis mu elu. 

Shane ja mina olime päev läbi olnud väljas, jättes õhtul hüvasti. Tol päeval olin ma elevusest lõhkemas ning ei suutnud järgmist päeva ära oodatagi. Ühel hetkel aga helises telefon. Helistajaks Shane'i ema, kes oli murest hullumas. Poiss ei olnud koju jõudnud.

Kõik alustasid otsimist, mis kestis kuni järgmise päeva õhtuni. Politsei küsitles kõiki, piinates mind kõige rohkem, kuna olin viimane, kes poissi nägi. Nad tahtsid teada kus me päeval käisime, mida me tegime, kellega kohtusime ja kas Shane'il oli uusi sõpru tekkinud. Peale politsei lahkumist lukustasin end oma tuppa, nuttes poisi pärast. Mida muud üks 13-aastane noor tüdruk kurvastust ja hirmu tundes tegema oleks pidanud. Minu suurim hirm oli, et poisiga võis olla midagi halba juhtunud. 

Kolm päeva hiljem tunnistati Shane kadunuks.

Vaikselt hakkasid välja ilmuma Shane'ile kuuluvad asjad. Politsei kaalutles võimalust, et poiss lihtsalt lollitab, kuna oli sellises vanuses. See mõte laideti maha nii pea, kui leiti särk, mis oli üleni poisi verega kaetud. Peale aastast otsingut suleti juhtum. Ta tunnistati teadmata kadunuks ja sellega oli politsei töö tehtud. Shane'i ema ostis teise linna maja. Kolides, jättis ta kõik poja asjad eelmise maja keldrisse. 

Ühel ööl otsustasin ma Shanei majja minna ning tassisin kõik talle kuuluvad asjad keldrist enda juurde. Ma olin ainuke, kes tema asjadest hoolis ja uskus, et ta on veel elus. 

Kuid kogu see juhtum ei takistanud minul muutumast. Ma tõmbusin iseendasse ning tõukasin endast eemale kõik kallid inimesed. Vanemad olid minu pärast mures ega osanud enam kuidagi käituda. Nad julgesid minuga vaevu rääkida. Sisimas lootsin, et nad tulevad ühel hetkel ja aitavad mul sellest piinast vabaneda, kuid seda ei juhtunud. 

Ma olin selles loos üksi.