Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Ingel!

"Kurat, sa saad aru küll, mis mul viga on.Ma olen vaevalt mõned tunnid kodus olnud, aga juba sa korraldad tervet minu elu.Mis on ilma sinu torkimisetagi piisavalt sitas seisus, sulle teadmiseks." nähvasin talle ja pilgutasin katkematult silmi, sest tundsin ,kuidas vihapurse minu nägemist muutis. Üritasin seda kontrolli alla tagasi saada.Poleks see naine minu ema, oleksin kindlasti juba ta kaela murdnud.

"Rahune nüüd...Ma lihtsalt pidin ise nägema, kui hullus seisus su enesekontroll on. Ma pean ettevalmistunud olema, juhuks kui sa kavatsed meie külaskäigu ajal taas murduda."

Ta silitas käega õrnalt mu selga, mille lihased olid pinguldunud.Ma vaatasin teda kulm kortsus, segadus varjutamas mu nägu.Mida see naine õige korraldab?

"Mida iganes."

Liikusin tuimalt uksest välja, kuulsin murelikku ohet oma selja taga.Ema järgnes mulle vaikides.

Terve tee ei vahetanud me omavahel ühtegi sõna. Ma suunasin oma näo temast eemale ja vaatasin emotsioonitult aknast välja.Tundsin, kuidas ta pilk aeg- ajalt minule langes , sellele järgnes iga kord sügav ja pettunud hingetõmme.Kas ta tõesti lootis, et ma naeratan talle laialt , pärast seda, kuidas ta mind kodus õrritas.Lihtsalt selleks, et tema saaks minus kindel olla.Ei saa ju!! On ta nüüd rahul, et rikkus oma katsega minu nigelat tuju veelgi? Ma tundsin ennast nagu fucking laborihiir, keda süstitakse erinevate ainetega, et siis näha, kuidas ta neile reageerib. Ainus vahe oli selles, et mind poldud veel nõeltega torkima hakatud. Minu puhul kasutati verbaalseid süste.

Kõndisin jätkuvalt vihasena trepist ukse poole, mille taga peituvate ruumide järele igatsesin.Peatusin ja vaatasin kõhklevalt ema poole.Ta noogutas mulle julgestuseks.

Sirutasin käe ukse kõrval asetseva kella poole ja vajutasin sõrmega selle mustjat nuppu. Midagi. Vaikus. See ei toonud kuuldavale väiksematki heli.Tükk mõttetut rämpsu.

" Isa arvatavasti ühendas selle lahti.Sa ju tead omastkäest, kuidas poisikesed valimatult nendega mängivad." lausus ema vaikselt.

Tõepoolest.Mäletan , kuidas vandusin üle terve trepikoja ja lubasin neile sitakäkerdistele selle kuradima kella sisse sööta, kui keegi veel peaks seda nuppu ukse taga puutuma. Üldiselt ei jõudnud mu ähvardused aga kellegile kohale, sest karjusin tühjale koridorile.Nad haihtusid õhku iga kord.Õnnelikud kaabakad.

Langetasin käe ja surusin selle rusikasse.Koputasin õrnalt uksele.Kuulatasin.

Teiselt poolt ust ei kostnud ainsamatki heli.Koputasin uuesti, sel korral veidi jõulisemalt. Kuulsin peenikest kiljatust."Mida?" ja sellele järgnevat vandumist.

Kujutasin vaimusilmas ette vihast tüdrukut, keda häirisin tema magusast unest, mida ta minu voodis nautis.

Kas printsess on täna pahur? Tere tulemast klubisse, rott! See on hind, kui ronid kuhugi, kuhu sind ei taheta!

Rahulolu väljendav muie valgus mu suule.Summutatud , kerged sammud jõudsid koridori.

"Ideaalne!" kuulsin tigedat puhkimist.

Mida sa teed? Vaatad ennast üle? Ära vaevu ennast sättima, kallike... Närilised pole minu maitse.

Koputasin korduvalt. Tuhkatriinul võttis liiga kaua aega, et teha kerge liigutus ja uks avada.

"Kohe tulen!" kostis eemalduv hääl.

Kus kaudu sa tuled? Pimeloom, uks on kohe su silme all!

See sihitu sahmerdamine teisel pool ust ajas mind segadusse.Oleksin hea meelega selle puitplaadi pilbasteks lõhkunud, et näha, mis seda plikat kinni hoiab.Mul ei olnud kavaski täna terve päev oma korteri ukse taga trampida.