Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Hüvastijätt.

„Kas sa tuled mind vaatama?" küsis Helen väriseval häälel.

Astusin heledapäisele tüdrukutirtsule lähemale ja laskusin põlvedele. "Loomulikult tulen ma sind vaatama.Tegelikult...," ütlesin kavalalt, "...kui ennast sisse olen seadnud, kutsun teid tädi Helgiga endale hoopiski külla..," rõõmustasin oma väikest sõpra, kes mind vesiste silmadega puurimas oli.

Ma leidsin,  et ei suuda lahkuda, kui endale väga armsaks saanud tüdruku nuttes maha jätan, seega tundsin kohustust tema tuju tõsta.Tema väike suu on loodud naeratama ja olin kindel ,et minu küllakutse toob selle ületamatu naeruvõru tema näos jälle nähtavale.

Parem oleks,sest vastasel juhul keeldun ma siit lahkumast.

Pealegi mulle meeldiks väga, kui Helen kasvõi üheks päevaks siit lastekodust eemale saaks,ma olin igati valmis talle seda võimalust pakkuma.

„Päriselt?" ahmis Helen üllatunult õhku ja oodatud rõõmupurse lõi tema näo inglipäraselt särama, "Me saame sinu kodu näha? Kas me saame ööseks ka jääda?"

Mulle meeldis, kuidas Heleni mõte töötas ja tema ootusrikas nägu pani mind kontrollimatult naeratama.

Vaatasin korra Helgit, kes seisis tüdruku selja taga, andes talle oma paluva kutsikapilguga märku, et selles küsimuses vajan ma tema abi. See oleks eriti vahva, kui Helen ööseks minu juurde saaks jääda. Naine noogutas mulle mõistvalt.

„Me peame kindlasti luba küsima, aga ma usun, et teie plaan on teostatav. Mis saab olla juhatajal ühe vahva pidžaamapeo vastu?"

Helgi vaatas meid kahte emalikult sooja pilguga ja ma olin veendunud, see naine teeb kõik võimaliku, et ööbimisega külaskäik toimuks. 

„Jeeee...," kiljus Helen ning mässis oma väikesed siidised käed ümber minu kaela.

"Mina magan sinu voodis," sosistas ta mulle.

"Hästi...koht on sinu," sosistasin talle vastu ja katsin tema põsed rohkete musidega.

"Hihii...," itsitas tirts ja kallistas mind kogu jõuga, mis tema õrnas kehas leidus.

Sekundiga läks tema haare nii tugevaks nagu polekski ta viieaastane , vaid hoopiski kogenud maadleja ja tema käed põimusid tugevalt ümber mu kaela, muutes eluks vajaliku õhu edasipääsu minu kopsudesse peaaegu võimatuks.

Hapnikku palun, mõnel on siin väga raske hingata.

Jäin jahmunult, kuid õnnelikuna veidikeseks põrandale istuma ja püüdsin oma normaalset hingamist taastada, kui Heleni piiramisrõngast pääsesin.Naeratasin laialt.

Edu sinu tulevasele, Helen, sest sa kallistad nagu karu.

Lükkasin ennast maast jalgele, kõikudes veel õrnalt Heleni kägistamiskatsest.

"Tädi Helgi, lähme nüüd ja küsime, kas me tohime Annale külla minna," kärsitu tüdruk vedas kasvatajat enda järel toast välja. Naine surus jalad tõrkuvalt vastu.

"Oota ometi hetk," peatas ta eestvedajat. "Ma tahan ka Annale head teed soovida."

Helgi tõmbas naerdes käe kammitsaist lahti.

"Aaa...no soovi  ja lähme siis, muidu läheb äkki juhataja ära ja me ei saagi küsida," kiirustas linalakk naist takka, endal käed nõudlikult puusadele asetatud.

"Nüüd ta räägib kindlasti ülejäänud päevad sinu juurde tulemisest kuni see hetk kätte jõuab," naeris naine ja pööritas silmi.

"Ilusat iseseisva elu algust sulle, pisike," kallistas ta mind. "Et kõik sinu unistused täituksid ja ole ikka sama tubli edasi."

"Aitäh," vastasin,"ma loodan samuti, et see saab ilus aeg olema."

"Kindlasti saab, kallike...kindlasti saab," kinnitas Helgi, "kui sul mõni mure tekib, mida kellegagi jagada tahad, siis tead, kust mind leida. Ma olen alati olemas."

"Mhmh, aitäh veelkord," tänasin teda.

"Ma olen sind kõik need aastad imetlenud, tead sa seda?" ütles ta juba vesiste silmadega, asetades oma soojad käed mõlemale poole minu nägu.

"Sinusugune laps oleks igale vanemale suureks kingituseks olnud. Pea seda meeles ja ära lase mitte kellelgi endale vastupidist väita. Mitte kunagi. Sa oled eriline. Mina olen sinu üle väga uhke. Olen alati olnud ja olen ka edaspidi. Mul oli puhas rõõm sinu sirgumisele tunnistajaks olla. Aitäh sulle."

Naise silmad puurisid mind tõsiselt, peegeldades samaaegselt segu kurbusest ja rõõmust, võitlesin sooviga nutma puhkeda.

Neela see alla! Sa ei nuta kellegi ees...Iialgi.

Üksik pisar veeres tahtmatult ja minu konkreetset käsku eirates mööda põske allapoole, kuni maandus põrandal.

Kurat, Anna!

Helgi vaatas mind šokeeritult ja ma teadsin selle hämmeldunud pilgu põhjust. Mitte keegi polnud mind murdumas näinud. Mitte kunagi. Ma vean kihla, et paljud mu kaaslased lastekodus arutlesid, kas mul pisanäärmed üldse olidki välja arenenud. Olid. Ma lihtsalt keeldusin seda teistele inimestele eksponeerimast. Mitte keegi peale minu ei pidanud teadma, kui katki ma sisemiselt tegelikult olin.

Vaikisin ja lasin Helgil ennast lihtsalt kallistada. Klomp minu kurgus lämmatas mind jätkuvalt ja ma polnud suuteline midagi ütlema. Mõtlesin vaid, et kui ma tõepoolest olin nii imetlusväärne laps, kellest iga vanem pidanuks rõõmu tundma, siis miks mind oma lihased vanemad hülgasid? Miks polnud ma nende jaoks piisavalt hea? Miks ei väärinud ma nende tingimusteta armastust?Miks mind isegi kõik need kasupered, kuhu kõigi nende aastate jooksul sattunud olin, lõpuks ikkagi siia tagasi saatsid? Midagi mul ju pidi viga olema.

"Kas me saame nüüd minna?" küsis Maria, olles samuti tuppa astunud, "ma ei tahaks teid kiirustada, aga muidu jääme me paberite vormistamisele hiljaks."

Ohkasin tasaselt ning neelatasin. Maria vahelesekkumine oli väga hästi ajastatud. Helgi sõnad ja minu isiklikud mõtted kajasid mul peas, põrkudes otsmikuluult kuklaluule ja tagasi, sattudes selle käigus omavahel füüsilisse kontakti ja muutes mu koljuluu omamoodi veriseks võitlusareeniks. Minu mõtted olid seda lahingut kindlalt võitmas.

Ma pole piisavalt hea.

„Jah,loomulikult," kostis Helgi ja tõmbas mind veel viimast korda oma emalikku embusesse, „hilineda ei tohi, nii et hakake parem minema."

Veel viimased kallistused ja kiired hüvastijätud mahajääjatele ning lastekodu uks minu selja taga sulgus. Nüüdsest polnud see enam minu kodu....see muutus lihtsalt majaks,kuhu aeg-ajalt külla tulla kavatsesin.

Hinga! Su uus elu ootab sind,Anna! Ela seda!