Successful First Love?

- Kutse õukonda..?

Öised öökullide hõiked, kergelt külm tuul silitab minu punakaid juukseid mil nahkhiired tiirutavad kuuvalgel üksteise ümber. Kell lööb pea kaksteist kuid taevast oli sageli näha värvilisi lilli ning kaugelt oli kuulda muusikat. See tuleb selle maatüki omanike, meie kuningalossi suunast. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis prints pidi saama keskööl kuusteist. Meie tagasihoidliku maja seinad on üsnagi õhukesed kuid pidu kestab arvatavasti hommikuni.

Niikaua, kui ma mäletan, olen ma elanud oma elu koos vanaemaga. Meie rahalised probleemid on olnud alati kitsad, sest tema on ainuke, kes töötab ning sellepärast tunneb vanaema tihti suurt süütunnet. Ta alati vabandab minu ees, et ta ei saa mulle uhkeid asju osta või vahetevahel peab nädala lihtsalt leivaviiludega üle elama. Vanaema ei ole veel kuigi vana, kuid ma ei taha, et ta end koormaks. Seega käin mina, peale koolitunde, turul müümas. Teen vajalikke kodutöid ning püüan nii vähegi kui saab kõik asjad ise ära teha.Hiljuti on turul äri hästi läinud ning ka raha olnud piisavalt.

Ühel päeval koolist tagasi tulles märkasin, et postkasti luuk on ülesse jäetud. Selle avades, liugles kerge valge ümbrik murule. Ümbriku üles võttes ning seda ümber keerates oli ümbrik kinnitatud kuningliku pitsatiga. Ma jooksin tuppa ning näitasin seda vanaemale.

"Harold?" Ütles vanaema imestunud näoga.

Harold von Christ on selle maatüki kuningas. Ma olen vanaema käest kuulnud, et Harold ja minu isa on kuidagi moodi sugulased.

Vanaema avas peenelt ümbriku ning andis selle minu kätte, et ma ette loeksin:

"Austatud Lilith! Peaks mainima, et ma ei ole juba ammu teiega ühendust võtnud. Ma kuulsin, et te kasvatate minu varalahkunud sõbra last? Ma ei hakka liialt keerutama vaid pigem lähen kohe asja juurde!" Nagu sa juba tead, on mul poeg, kellel oli hiljuti sünnipäev. Tal ei ole enam kaua jäänud, mil ta peab juba abielluma ning valitseja koha üle võtma. Kuid temaga on väikene probleem: ta ei oska hinnata tavainimeste väärtust. Ja mitte ainult inimeste, vaid ka loomade, taimede, looduse väärtusi. Võiks öelda, et ta on väga isekas ning talle meeldib „mängida“ teise inimeste elude ja tunnetega.

Ma tean, et see tuleb väga ootamatult ning ma annan teile mõtlemisaega, kuid minu soov oleks see, et te tuleksite meie juurde elama. Sinu lapselaps peaks olema samuti meie printsi eale lähedal. Ma sooviks, et ta õpetaks meie printsile teiste elude väärtustamist.

Kui te olete nõus vastu võtma minu tingimuse siis uks on alati avatud!

Harold von Christ

Vanaema silmist oli näha kõhklust kuid siis lausus: "Rin, mis sa arvad? Minu arust me võiksime selle vastu võtta. Ma ei ole saanud sulle oma elu jooksul midagi anda, midagi kinkida, kuid nüüd on selleks ju võimalus! Kuningas saab meile anda parema elu, kui meil on ealeski olnud. Mis sa arvad?"

Ma surusin vanaema pakutud nõu maha. "Ma mõistan mida sa mõtled, kuid ma ei vaja selliseid asju. Ma ei vaja midagi. Ma olen niigi õnnelik. Minu arust võiks see praegu nii jäädagi. Pealegi Harold ütles, et sellega on aega, niiet jätame selle praegu lahtiseks."

Täna on tavalisest päevast natuke teistsugusem päev. Ilm on kuumem kui enne, inimesi on kuidagi rohkem, müük on teiste päevadega võrreldes kahekordistunud ning vanaema oli tulnud minuga turule kaasa. Ta istus päikesevarju all lehvik käes, kuid tema näost oli näha väsimust ning nõrkust.

"Ma arvan, et tänaseks aitab!"

Vanaema märkas, et ma muretsen tema pärast. Ta noogutas naeratades ning pakkisime oma laagri vaikselt kokku.

Kui me suundusime rahvarohkest tänavast kaugemale, ründasid meid kolm jõugu liiget.

"Ohooo, kas müüjad lähevadki alati nii varakult minema? Kaup pidi päris hästi müüma, või mis?" Üks meestest tõukas vanaema pikali ning teine surus mu vastu seina.

"Sa oled päris ilus ning sinu silmad..." ta hoidis oma sõrmedega minu lõuast kinni ning uuris neid lähemalt. "Sinu silmade värv on üpriski haruldane.. meresinine, ei.. paabulind? Sinu eest saaks päris kopsaka summa, kui su mustal turul maha müüa."

Mees katkestas, kui nägi, et ma keskendusin rohkem vanaemale, kui temale endale. Ta muutus rahutuks ning sõnas: "Tsk! Kuid las see tänaseks jääda: anna kõik oma raha, mis te teenisite.. ei.. kõik raha, mis teil kaasas on ning meie ei tee teile viga.. veel."

Meeste näole tekkis kerge naeratus ning nad lubasid lähiajal minule järgi tulla.

Ma asetasin vanaema voodile ning puhastasin haavu, mis kukkumise tagajärjel tema nahale tekkisid. Vanaema näost sai välja lugeda mitmeid emotsioone: kurbus, nõrkus, muretsus..

Ma ohkasin sügavalt ning ütlesin: "Ma pakin meie asjad.. Me läheme kuningalossi.."