Successful First Love?

- Reetur..?

Üles ärgata naabriõue kukkede karjete peale ei ole just väga hea, kui oled peale kella ühte magama jäänud. Pea lõhub nii kui oleks pohmakas kangest shampanjast. Korraga tuli mul meelde eilne käitumine.. Nüüd kui järele mõelda, oli see ikka päris tobe..

Ajasin oma raske keha ülesse ning otsustasin minna alla kööki, et näksimist leida. Kuningalossis oli vaikne ning tuled ei põlenud. Isegi teenijatüdrukuid ei olnud veel näha. „Kas kukk karjus valel ajal?“ pomisesin omaette kui märkasin köögiruumi ust väheke praokil. Selle lahti lükates oli ruum täis imelisi aroome ning selle kõige taga oli Rin üksinda.

„Minuarust ei ole mu isa sulle veel ametikõrgendust andnud“ ütlesin pool narrival häälel, toetades end vastu uksepiiti.

Rin võpatas selle peale ning keeras ringi.

„Ah.. sina..“

„Pettunud?“

„..Ei. Ma.. Mul ei tulnud und ning ma tahtsin natukenegi kasulik olla.. seega otsustasin täna kõigile ise söögi valmistada..“

„Kas maitsekontrollijat on vaja?“ ütlesin naerdes ning liikusin aeglaselt tema poole.

„Kui sina sured, võetakse mul peal maha!“ ütles Rin tõsiselt.

„.. Kas ma saan millegagi aidata?“ võtsin ühe ette juhtuva noa ning uurisin seda lähemalt.

„Kindel, et prints selliseid asju oskab?“ narris Rin ning asetas paar köögivilja lõikelauale.

„Eks näis..“

Enne hommikusööki saime selle eest suure loengu peakoka käest. Hommikusöökki muutus üsna lärmakaks kui ema teada sai, et meie tegime kõik hommikuroad ise. Ja peaks just rõhutama sõna „MEIE“.. See oli ainus asi, millest ta söögilaua ääres rääkis.

Kõnnime mööda linnatänavaid, mil Rin tutvustab linna ning räägib natuke oma lapsepõlvest. Korraga jäin ma seisma ühe tagasihoidliku maja ees, mille sildilt võis välja lugeda „Lysanna SS“.

„Rin..“

„Mh?“

„Astume korraks siit ka läbi?“

„?“

Uksekell tirises, kui me sisse astusime.

Tuba oli suur ja keset tuba oli välja pantud mitu uhket kleiti. Tagaseintes rippusid veel hunnikute viisi nii naiste kui ka meesteriideid. Tagatuba eraldas pikk tume kardin, mille tagant ilmus välja kahekümnendates naine, kes kandis prille, kellel oli lühike seelik ning sukad jalas, mitmed käsitöö riistad vööle asetatud ning mõõdulint ümber kaela. Mind nähes muutus tema nägu lõbusamaks. Ta justkui jooksis minu poole, käed laiali, valmis kallistama, kuid minu petekaks haaras ta hoopis Rin-i ning kallistas teda.

„Oh jumal! Millised juuksed, millised silmad, milline figuur“ ütles ta kui ila tilkudes.

„Mis sa kostad, kui tuled töötad minu juures modellina?“ Siis pööras ta oma pilgu minule ja ütles:

„Yukine.. Tema tüdruk.. sa nii kui nii ei ole. Oled tema ori? Kui nii siis ostan su välja. Aaaah, või kas ta hoopis pressib välja sinult midagi?“ ta võttis tüdruku kõvemini enda haardesse „Ole mureta kullake, siin oled sa väljaspool ohtu.“

„Sa ei ole ikka üldse muutunud, Lizzy.. Ja kannad ikka veel selliseid riideid. Pole üldse leedilik.“ ütlesin ma pool tüdinenud häälega.

Lizzy näost võis välja lugeda pettumust, kuid hoidis oma profiili siiski professionaalsena.

„Selge, selge. On tore sind jälle näha. Räägi prints, mis sind meie kanti toob.“

„Vaatamisväärsused“ naljatasin. „Aga vahet ei ole. Lizzy, tänane klient ei ole mina.“

Lysanne silmad muutusid suureks ning oli näha, et on elevil.

„K-kas ma tõesti võin?“ küsis ta ühelt jalalt teisele tatsates.

Noogutasin talle naerdes.

Rin-i näost võis välja lugeda, et ta on segaduses.

„Nii kullake, astu siia ning las ma võtan paar mõõtu.“

Lizzy oli hoos ning lõpuks, kui kõik vajalikud mõõdud oli võetud, kadus ta korraks taha tuppa.

„Mis siin toimub?“ küsis Rin kurjalt.

„Igal korralikul daamil peaks vähemalt üks ilus kleit kapis rippuma, või mis sa arvad?“ ütlesin ma naeratades.

Rin astus minu poole ning kallistas mind sejatagant. Ma oleks kui kohapeale tardunud. Sel hetkel tundsin ma kui tema südame sulamist. See tuksus poole kiiremini kui minu oma, kuid.. see oleks kui minu löögid temaga kaasa tõmmanud. Minu seljale toetusid midagi pehmet, mille käigus minu süda veelgi kiiremini lööma lõi.

„Tead.. Ma olen praegu väga õnnelik. Mulle ei ole kunagi midagi sellist tehtud“ hingas ta õrnalt minu kõrva sisse.

„Heh, imelik. Mul ei ole õrna aimu ka, mis see ning miks see nii on, aga ma loodan, et sa ei kuule, kuidas minu süda praegu lööb..“ pomisedes vaikselt minu kõrva ääres, kallistas Rin mind natuke kõvemini ning siis lasi haardest lahti. Tema põskedelt oli märgata veidike punestust, mille varjas ta oma käeselja taha.

Selle piinliku hetke katkestas Lizzy oma kontsakingade klõbinaga. Ta jäi meid hetkeks vaatama kui siis ütles: „Tulge umbes tunni või kahe pärast tagasi, siis peaks valmis olema.“

Meie vahel kestis pikk, piinlik vaikus, mil me mööda linnatänavaid kõndisime.

„Rin.. mis oleks, kui enne seda kohta, mida sa mulle tutvustama pidid.. Mis sa arvad, kui me enne teeks väikese tiiru linnas? Mul oleks soov.. kohaliku turgu külastada?“

Sel hetkel muutus Rin jälle jutukaks. „Kas me võime paar.. võib olla paarkümmend puuvilja ka osta? K-kui sa muidugi nõus oled.“ Rin ütles seda väga tagasihoidlikult, sest tal endal ei ole võimalik siiski midagi osta. Ta näole oleks kui ette kirjutatud, et ta ei ole isegi seda kleiti valmis vastu võtma.

Pärast väikest vaikust sõnasin ma jaatavalt.

Keerates ühest tänavanurgast alla, oli tunne, nagu oleksin sattunud täiesti teise linna. Oli tunne, nagu päevast oleks saanud järsku öö. Majad olid tormi tõttu pool katkised, tänavatel istusid maas paljud inimesed, kelle figuuriks oli peamiselt kont. See oli lihtsalt õudne vaatepilt. Huvitav, mitu nädalat ei ole nad söönud. Kas nad on üldse elus?

Kõndides mööda tänavaid oli tunda nende pilke meie peal, eriti veel minu. Ühel hetkel jooksis meile vastu üks pisike tüdruk. Rin tundus teda tundvat.

„Rin! Õde Rin on siin!“ kiljus tüdruk tema käe ümber rippudes.

„Rika!“ patsutas Rin tüdruku pead.

Pärast pikka rõõmustamist, märkasin ma, kuidas meie ümber kogunes järjest rohkem rahvast, peamiselt väiksed lapsed ja teismelised. Osadel märkasin ma seljataha peidetud relvi. Asi tundus üsnagi kahtlane.

„Õde Rin!“ sikutas tüdruk Rin-i seelikuäärt. „Kas tema on meie uus sihtmärk?“ küsis tüdruk, asetades oma näpu minu poole.

Oli tunda, kuidas inimesed minu ümber astusid samm sammult lähemale, valmis igakell ründama. Külmavärinad läbisid kogu minu keha. Õhk minu ümber tõmbus jäiseks. Mul oli raske hingata. Rin-i pilk, mis vaatas alt ülesse minu poole, hoidis nukrat pilku. Ma tundsin end reedetult..

Kooliaeg ja ei ole just kõigeparemini kirjutatud. Teate küll, peavalud, väsimus ja sada muud häda :D

Hääletage, kritiseerige, karjuge, kommenteerige ja olge mõnusad! :3