Successful First Love?

#2 Tunded kasvavad..?

Haihaiiii, kuna reedel on suuuuuur reede, siis on väga suur tõenäosus, et uus osa ilmub samuti reedel, kuna siis on mul aega ;) Aga seniks... Nautige :P

---

Ma panin oma käe vastu tema nägu ning lükkasin selle eemale, ise jäädes vaatama kaugustesse. Ma tundsin, kuidas mu süda ei tahtnud jääda rahulikuks. Minu nägu oli juba piisavalt kaua paljastatud, et seda enam katta. Aki oleks nagu aru saanud, naeris endamisi ning tõusis voodilt püsti.

„Võta endale aega, ega kiiret ei ole“ ütles ta, liikudes ukse poole. Veel enne väljumist, ütles ta lõbusal toonil üle õla: „Tundub, et minu võlu hakkab lõpuks tööle.“ Seejärel sulgus uks.
Ma tundusin, kuidas mu süda tuksus nagu oleksin pärast murdmaa jooksmist tulnud. Selle rütm ei langenud. Ma liigutasin oma põlved lamavast asendist püsti ning panin pea nende peale, ise siiani veel kaetud printsi voodilinadega. Blackie, kes oli Aki poolt maha visatud, ronis tagasi voodile. Nurrudes nühkis ta minu vastu, et tähelepanu saada. Ma võtsin ta kätte ning tõstsin ta oma näo kohale, vaadates temaga tõtt. Tema kiire keeletõmme õrnalt üle minu nina ning samuti tema rohekad silmad, mis sarnanesid väga Akile, sundis mul ta maha panema.
Ma ronisin tekkide vahelt välja ning tõusin püsti. Mul oli seljas heleroosakas pikk aluskleit ning jalas soojad sokid. „Ma arvan, et ma peaksin printsi lõpuks siiski tänama“ sonisin oma ette, uurides samal ajal printsi tuba.

Ruum oli täis antiikmööblit, kuid need olid väga heas seisukorras. Ruumis ei olnud just väga palju mööbliesemeid, kuid tuba ei tundunud tühi. Aknapoolses nurgas seisid kastid, mis olid täidetud kingitustega, igal kingil juures oma nimi ja kiri. Tal on päris palju austajaid, kuigi tema ise neid vastu ei austa..

Toa uks käis pauguga lahti, mis ehmatas mind, ning sisse astus üks teenijatüdrukutest, ise ihaldava häälega ütlemast printsi nime. Mind nähes, oli ta pettunud.

„Oh.. sa oled üleval?“ küsis ta tüdinenud häälega.

Mulle tundus, et selline olukord ei olnud minu teadvuseta veedetul ajal esimene kord. Nii et prints ei olnudki nii kuival, nagu ta seda väitis olevat? Pluss veel minu voodil—tema voodil, kus mina lamasin, tegi ta selliseid asju? Ma tundsin ennast vihasena. Vihasena..? Või on see kadedus? Ma olin segaduses. Minu tempo oli segi ajatud tänu temale..
Tulles tagasi maapeale, nägin kuidas tüdruku kannatus hakkas otsa saama, seega vastasin talle teeseldes pool unist: „Jah, just hetk tagasi tõusin püsti ning otsustasin enne minekut korra õhku hingata, et ennast täielikult üles äratada.“

„Siis mida sa veel ootad? Sul on kolme päeva ülesanded ootamas!“ ütles tüdruk kamandaval toonis, ise mugavalt ennast voodisse sisse seades.

Ma kummardasin pead, hoides ise naeratust näol ning lahkusin. Seda naeratust oli aga raske hoida, sest miski tema juures ajas mind tigedaks.

Ei läinud kaua, kui prints alustas taas oma terroriga. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas prints oma tähelepanu minule pöörama, mis ajas teised teenijatüdrukud vägagi vihale ning päris mitu korda, leidsin ma ennast sellisest olukorrast nagu ma olen praegu: all veinikeldris, kolme-viie tüdrukuga ümber piiratud.

„Mitu korda ma seda huvitav olen öelnud, et prints ei kuulu ainult ühele, ainult sulle, vaid meie vahel toimub jagamine. See on reeglite rikkumine, kui sina päevad järjest temaga koguaeg magad.“

Nad olid hulluks minemas ning kõik, mida nad suutsid näha oli hallides värvides: Tülgastus, armakadedus, viha. Iga valegi liigutus minu poolt, võis ajada tüdrukute kadeduse veelrohkem keema. Pärast seda, ei lahku ma arvatavasti lihtsalt kriimustusteta..

Ma hingasin sügavalt välja ning ütlesin: „Kuulge, kas te ei mäleta, mis ma ütlesin, kui me kõik ühes kaarikus siia sõitsime? Mul ei ole mingit plaani printsi omandada, veelvähem temaga magada.“

„Inimeste tunded muutuvad“ ütles blond tüdruk oma lokkis juukseid keerutades.

See, mis ta ütles, oli tõsi. Ma siiani ei tea, mis võiks olla see tunne, mis mind vahest läbib, kuid praeguse seisuga ei ole ma siiski enda algset otsust muutnud.

„Mis on sinus nii head? Nelja patsiga nerd, pealekauba veel tukk ees. Ma väga kahtlen, et printsi maitse selline on“ ütles pruunide juustega tüdruk, tõmmates oma näpud esmalt läbi minu patside ning seejärel asetades selle seinale.

„Voodis.. sa arvatavasti hea ei ole“ jätkas ta. „Ükskõik, kuidas sa ei vaataks, tundud sa siiani veel süütu kirss olevat. Seljuhul.. Väljapressimine?“ ütles ta teistele tüdrukutele otsa vaadates.

„Ma ei suuda mõelda välja midagi muud, see peab olema väljapressimine!“

„Ma ei tea, mida sa kavatsed, aga kui asi on juba seal maal, siis ma soovitan sul enam printsiga mitte kohtuda.“ Need viimased sõnad lükkasid mu üle piiri, kuid samas tõid mu tagasi maapeale.

Ma vaatasin neile külmalt otsa ning ütlesin: „Hoida printsist eemale? Jah, ma teeksin seda, kui see oleks võimalik, kuid ma ei taha kaotada oma tööd, mis teeb teie soovituse võimatuks. Kui te ei ole rahul, et prints on viimasel ajal ainult minule tähelepanu pööranud, siis miks te ei ürita tema tähelepanu tagasi saada? See peaks teil ju lihtne olema. Te teeksite mulle suure teene, kui te selle pinnu minu persest lõpuks eemaldate“ ütlesin kurjalt, lükates tüdruku käe piisavalt tugevalt eemale, et keldriuksest väljuda.

Keldritreppidest üles astudes hingasin sügavalt sisse, ise mõeldes, kuidas varem või hiljem tüdrukud Aki külje alla poevad ning minu viimase lause sõna-sõnalt ette kannavad. Mõeldes sellele, naeratasin kergelt. See peaks ju hea uudis olema, kuid miskipärast ei tundnud ma end väga rõõmsana. Osa minust ei tahtnud, et ta seda teada saaks..