Successful First Love?

- Uue elu algus..?

Väljas varitses hämarus. Pilved olid tumedamad kui varem ning Päike säras punakalt. Taevas oli küll tavalisemast vaatepildist erinevam, kuid see on üks asi siin maailmas, mis mind kõige enam rahustab..

Vanaema oli arvatavasti saanud kerge päiksepiste ning ei tundnud end just kõige paremini. Seega otsustasime teele asuda järgmise päeva lõunal.

Kui vanaema oli magama jäänud, astusin läbi kohalikust haiglast. Minu vanaema töötas seal. Ma laenasin ratastooli ning paar meditsiinipudelit. See tehtud, kõndisin koju asju pakkima.

Kuna meie elu ei ole läinud just kõige paremini, ei olnud meil ka palju asju. Kui vanaema ratastoolile istus, asetasin kaks pooltühja kotti õrnalt sülle.

Aadlikute territoorium ei asunud linnast just kõige kaugemal. Pigem oli asi poolkaldus mäenõlvas, mis oli omakorda pikk, kui ka mõnest kohast järsk. Tõllaga sõidetakse sellest üles ainult paari minutiga, jalutades sinna kuskil viisteist minutit. Kuna ma pidin lükkama ratastooli, läks meil selleks rohkem aega.

Lossi välisukseni jõudes jooksid meile vastu teenijatüdrukud, kes juhatasid meid sisse. Uksepeal seisis teener, kelle nimi ei olnudki sugugi Sebastian, nagu ma arvasin, vaid hoopis Tanaka. Ta tervitas meid kummardusega ning juhatas meid edasi saali, mis pidi olema „elutuba“, kuid mille suurus ületas isegi meie väikse maja pindala.

Diivanil oli istumas näha oma neljakümnendates meest, lugedes lehte piip käes. Meid märgates tõstis ta pilgu vanaemale ning tõusis püsti.

"Lilith!" hüüdis ta rõõmsal häälel, kõndides vanaema poole, et teda kallistada.

"Ausalt öeldes, ma ei arvanud, et sa selle pakkumise vastu võtad. Teades sind ja sinu kangekaelsust selliste asjade suhtes.." Harold pööras korraks oma pilgu minule ja siis tagasi.

"..Asi on siiski temas, eks?"

Kuulda oli kontsakingade klõbinat. Toa nurgas asetses trepp millel seisis kolmekümnendates elegantne daam, kes mind nähes oma lehviku kinni lõi ning rõõmsal sammul alla jooksis.

"Kas tema see ongi?" küsis daam rõõmsal häälel mind ja minu keha nii uurides kui ka katsudes.

"Jah, tema ongi Rin!" ütles vanaema minu selga õrnalt patsudades.

Daam justkui kiljus kui teismeline ning plaksutas õrnalt käsi. "Ma ei oleks arvanudki, et sa nii ilus oled. Räägi, kas see juuksevärv on loomulik? Kui vana sa oled? Mis on sinu figuuri saladus? Oh issand.. Kas need silmad on ehtsad? See värv ning pupilli kuju, esimest korda näen midagi nii haruldast. Teil on kindlasti siiatulekust kõhud tühjad, eks? Liigume söögitoa juurde, või mis?"

Ilma vahetpidamata, küsis daam minult küsimusi, millele ta kui vastust ei oodanudki, kuid söögilaua juurde jõudes istus ta minu kõrvale ning justkui nõudis minult küsivate silmadega vastuseid.

Ma sain teada, et selle daami nimi on Susanna ning ta on Haroldi naine. See teeb temast siis kuninganna. Seda teada saades olin ma natuke imestunud, sest kes oleks võinud arvata, et üks valitsejatest on nii jutukas.

Minu vastas oli kaetud laud, kuid keegi ei istunud seal. Järsku hakkas vasakus kõrvas midagi kui pinisema. Selle katkestas Susanna, kes märkas minu pilku tühjal toolil ning ütles pool tüdinenud toonil: "Yukine.. ei ilmunud tänagi kohale nagu ma aru saan.." Yukine on selle sama printsi nimi, kelle pärast nad mind ja minu vanaema siia kutsusid.

Susanna võttis minult ühe käega õla ümbert kinni ning sosistas: "Ära kellegile ütle, kuid kui Yuki väike oli, riietusin ma teda päris mitmeid kordi kleitidesse." Susanna tõmbus tagasi oma taldriku ette ning seejärel lausus tavalisel toonil: "Poisid on ikka nii igavad. Ma olen alati tahtnud endale tüdrukut niiet pane end parem valmis, Rin!" ütles kuninganna, silmis kaval sära. Sel hetkel tekitas ta minus väga ebakindla tunde, mille tagajärjel liikus üks higipiisk aeglaselt minu põselt alla.

Pärast sööki jäid vanaema ning Harold elutuppa vestlema. Susanna saatis mind isiklikult tuppa, kust nüüdsest peale hakkan elama. "Siin on sinu tuba, riidekapis on paar tagasihoidlikumat kleiti, mida ma ise noorena kandsin ning voodil peaks olema öökleit. Mingeid erilisi tube meil siin lossis ei ole, niiet sa võid siin vabalt ringi liikuda. Tunne ennast kui kodus!" seda lausudes, pani Susanna ukse kinni.

Tuba oli elutoast natukene pisem kuid siiski pirakas. Isegi voodi oli pea nelja inimese suuruses. Voodilinad olid peamiselt sinakat värvi, seinad ja vaip rohkem punakamat. Mööbel ise oli arvatavasti kõige kaasaegsem. Paar aastat tagasi lugesin ma ühest raamatust, et sinine on kui rahustav ning punane kui energiat andev värv.

Kuna mul ei olnud kotis põhiliselt midagi, mida lahti pakkida, otsustasin lossiruume uurima minna. Esmalt leidsin ma raamatukogu, mis oli linnaraamatukogust mitu korda suurem, täis erinevaid raamatuid erinevates keeltes. Arvatavasti saab sellest ruumist üks minu lemmikumaid ruume lossis. Edasi, mööda koridore liikudes jõudsin ma natuke teistsugusema ukseni. Ma ei ütleks, et see uks ise nägi teistsugune välja, vaid rohkem see aura, mis uksesisu tekitas, oli teistsugusem.

Ma avasin ukse, mis viis mind magamistuppa. Selle toa ehitus oli sarnane minu omaga, kuid tuba ise oli täidetud erinevate objektidega, mida ma varem ei olnud näinud. Ma võtsin kätte maas lamava kuubiku, mille kõik küljed olid erinevat värvi. Seda keerates, muutsid värvid oma kohti.

"Mida sa teed siin?" küsis hääl minu seljatagant.

Millegi pärast jäin ma rahulikuks. Ma ei võpatanud ega tundunud end üldse närviliselt. Ainuke asi, mis mind segas oli seesama pinin, mis kõlas paar sekundit minu vasakus kõrvas. Minu taga seisis minu vanune poiss, toetades end  vastu uksepiiti. Tal on jalas viigipükste sarnase materjaliga püksid ning seljas valge pluus, mille käised küünarnukini rullitud ja lips lõdvestatud. Tal on rohekas-sinised silmad ning juuksed peaaegu musta värvi.

"Mida sa teed siin?" küsis poiss tuppa sisenedes ning minu ette maha kükidades.

Ma sirutasin kuubiku tema nina alla ning küsisin: "Mis see on?"

Poisi pilgust oli näha üllatust, seejärel naeris endamisi.

"See? See on ruubiku kuubik"

"Ruubiku..kuubik?"

"Jah, see on üks pusledest. Tead mis on pusle?"

"Jah."

"Seda tuleb keerata niikaua, kuniks kõik küljed on omat värvi."

Tükk aega seda põrnitsedes, panin selle maha ning võtsin kätte teise maas lamava objekti, küsides jälle, mis see on. Ja nii pea terve tund, kuni mul ei olnud enam midagi maast võtta.

"Kes sa oled, või pigem, mis sa siin teed?" küsis poiss mulle silma vaadates.

"Rin" vastasin enesekindlalt.

Poisi ilme ütles, nagu ta teaks mind. Arvatavasti oli ta minu vanaema elutoas kohanud ja olukord on temale juba selgitatud.

"Yukine.." ütles poiss millele järgnes väike paus ning siis küsis ta uuesti:

"Mida sa siin, minu toas, siis teed?"

Ma ei osanud talle midagi vastata ning pärast pikka vaikust oli mul tunne, et on aeg lahkuda..