Successful First Love?

#2 Saatana poeg Aki..?

Võtsin käsile ning teen seda edasi, kui kiiresti uus osa välja tuleb, ei ole teada :)
See osa on rohkem mineviku osa, kuid ole mureta, täna tuli siiski kaks osa välja! ;3

Shiki

-----

Ma astusin tõlda, mis oli valmis lahkuma. Läbi akna oli näha minu lapsepõlve armastust, kes lehvitas mulle, valides ise jääda minu vennaga. Mida maad edasi, seda kiiremini muutus minu tuju. Ma asetasin sõrmeotsad oma huultele, tundes siiani tema huuli minu vastas. Ma muutusin nii tigedaks, et hammustasin alumisest huulest vere välja. „Miks on alati minu nooremat venda armastatud?“  Ma lõin jalaga nii tugevasti vastu tõlla seina, et teenrid selle peatasid.

Mina ning Yuki oleme mõlemad sündinud ühiselt isalt, kuid erinevatelt emadelt. Alguses seda ma aga ei teadnud. Väike olles ei tule sa mõttele, kuidas saab sul olla kolm kuud noorem vend, kui emad peavad olema rasedad üheksa kuud.
Miskipärast, peale minu sündi, ei pööratud mulle enam palju tähelepanu, seega otsisin endale täiskasvanu, kes võiks olla minule eeskujuks. Meiega elas lossis tol ajal onu, kelle käitumisi ma väga hoolikalt jälgisin. Tema harjumused tuua koju naisi, kohelda enda tasemest allpool olevaid olevusi kui prügi ning tegelda teatud pettustega, jäid mulle väga lihtsalt külge. Olles juba kuuene, hakaksin ma neid kombeid õpetama oma pisivenna Yukile. Kaheksaselt jooksin oma eraõpetaja tunnist ära, kuna tundsin, kuidas õppimine ei olnud mulle enam nii raske. See oli ka aeg, mil ma esmakordselt armusin tüdrukusse, Rin-i. Kui mind üles leiti, tunnistati mind kui saatana pojaks, kellel on halb käitumine ja peale kauba veel loomulikuks juuksevärviks lilla.
Harold, minu isa, teatas mulle, et mind on kõrval kuningriigis ootamas minu päris ema ning kuningriik, mida suureks saades valitseda. Poolenisti hirmunud ja hüljatud tundega sõidutati mind kuningriigist välja.
Uues kuningalossis kohtasin oma uut õde ning ema. Esmalt kardsin, kas ma harjun oma uue emaga ära, kuid tema välimus sarnanes Susanna omaga. Pigem peaks ütlema, et minu uue ema, minu bioloogilise ema nimi oli Susanne, kes nägi Susannaga väga sarnane välja, nagu kaks tilka vett.
Olles elanud lossis alles viiendat päeva, kuulsin pealt ema vestlust tema armukesega „Kõigepealt, kui teismelisena rasedaks jäin ning välja tuli, et Harold armastab hoopis minu kaksikõde, tahtis ta pealekauba veel meie lapse minult ära võtta. Nüüd, kaheksa aastat hiljem, saadavad mulle poja tagasi. Kasvatasid valesti ülesse, andsid tema suhtes alla ning viskasid mulle. Miks peaks siis mina nende jäänuseid tahtma?“
„.. Vähemasti on poiss geenius. Temast võib veel kasu olla.“
Peale kõike seda, olen ma elanud järgmised kaheksa aastat, kuni tänaseni, nii nagu ise soovinud olen. Peod, joogid, keelatud kraam, naised. Väga üllatav, kuidas naistsoost isikud on võimelised tegema kõike, et kogeda aadliku ihu nende käte vahel.
Perega ma enamasti väga kokku ei puutu, kui ainult söögilauas, sedagi harva, kuna loss on avar ning võiks isegi öelda, et meil on omamoodi reegel, sarnane toakaaslaste omaga.
See poolõde, kes mul väiksena oli, on ema armukesega ammu välja kolinud. Emal endil  on pea iga kuu uus armuke ning nede lahkuminekust kuuleb terve loss tänu ema harjumusele asju lõhkuda. Ainsaid inimesi, keda nähakse on teenijatüdrukuid.

Mind äratas üles tõlla järsk peatumine. Pahuralt, kuna nägin üht ja seda sama nõmedat unenägu, astusin tõllast välja. Peauksest sisse astudes nägin ma palju võõraid nägusi. Täna oli nimelt päev, mil loss vahetab töölisi. See toimub iga nelja aasta tagant.
Ma kõndisin läbi söögisaali, kus lõunatasid minu ema ning tema uus armuke kahe poisiga.
„Ah.. Aki kullake, sa oled tagasi“ ütles ema pool vinguva, pool pettunud häälega.
„Sul ei ole vaja end selle käitumisega piinata, ma juba kaon siit“ ütlesin emale haigutades ning näitasin näpuga reas seisvas ettejuhtuva teenijatüdruku peale. „Tule, mul on rahuldust vaja!“
Ema oleks minu käitumises justkui häbi tundnud ning vabandas oma külaliste ees.