Successful First Love?

- Tõde.. ning lõpp? või uus algus?

Ta istus mulle sülle ning asetas mu käed tema pihale ning suudles mind. Ta oleks kui teadnud, et samal hetkel käis uks lahti ning seal seisis Rin imestunud näoga. Ta oleks kui sügavalt sisse hinganud ning maalis endale võlts naeratuse näole, noogutades ning tehes õrna kniksu ja lahkus. Persse! „Oota, Rin!“ hüüdsin ma lükates teise tüdruku, keda ma isegi ei tundnud, minu pealt maha.
„Rin!“ jõudes talle järgi, oli tema näol siiani naeratus. Tema näolihased oleksid kui krampi tõmbunud.
„Sa ei pea midagi ütlema, ma saan täiesti aru“ ütles ta pilku minule pööramata.
„Rin, see on arusaamatus!“ öeldes, üritasin teda peatada.
„Sul on nägu huulepulga jälgi täis“ ütles ta, mis jättis mu seisma, et seda maha nühkida. Selle ajaga olid Rin jõudnud oma toale lähemale ning enne, kui ma jõudsin uksest kinni haarata, sulges ta selle kiirelt ning lukustas. Koputades mitu korda rusikaga vastu ust hüüdsin tema nime, kuid vastust ei tulnud. Hoides ühte rusikat vastu ust, olin valmis minema, kui kuulsin teiselpool usk Rin-i häält. Vaiksest toonist läks see üha valjemaks ning oli aru saada, et see on nutt. Ma ei suutnud enam tagasi minna. Tema häält kuulates, tekitas valu, kuid see oleks justkui olnud minu kohustus kuulata seda. Ma asetasin vaikselt selja vastu ust ning libistasin end istuma, toetades pea ühele põlvele.
Mida ma teinud olen?

Otsides viise, kuidas Rin-ile olukorda seletada, istusin kui surnud kala silmadega hoovi pingil. Olles juba kaua üksinda, ilmus välja Aki, kes istus minu kõrvale, öeldes: „Vennas, miks nii kurb? Kas see mis juhtus Rin-iga? Sa ei pea ju üldse muretsema. Vend, keda mina tean, et istu nii, nuttes üle kaotatud mänguasja. Teie vahel on lõpp, aeg on minna edasi. Sul on ruumitäis uusi kandidaate.“
„...“
Aki liikus minu kõrvale lähemale: „Vennas, mäletad neid aegu, kui sa jagasid oma „nukke“ minuga? Kuidas oleks ka seekord? Ma hoolitsen tema eest hästi.“ Seda lausudes kõndis Aki salakavalalt naeratades minema.
Mul oli tahe süüdistada selles juhtunud Akit, kuid teadsin, et olen ise sama palju süüdi, kui tema.

Täna toimus lossihoovis lastele mingisugune üritus ning selle korraldaja oli Rin-i vanaema, Lilith. Märgates mind istumas üksinda, jagas ta lastele tegevuse kätte ning tuli oma ratastooliga minu pingi juurde. Ta tõusis ratastoolilt püsti ning ma aitasin tal pingile istuda. Seejärel jäin jällegist ühte kohta vaatama. Lilith oleks justkui lugenud minu mõtteid ning küsis: „Asi on Rin-is?“ Ma noogutasin. „See lugu võib venida natuke pikaks, kuid oled sa valmis seda kuulama?“
Miks mitte..
Nagu sa arvatavasti tead, on Rin elanud minuga pea tema oma terve elu. Kuid see ei tähenda, et tema vanemad hülgasid ta. Tal olid nad olemas. Tema vanemad surid, kui Rin oli viiene ning ta siiani süüdistab end nende surmas.
Meie pere oli vaene kuna  meid oli siiski palju. Kõik kolm käisime tööl, kuid palgad ning millegi mahamüümise protsendid olid tol ajal väga väikesed. Meil võis olla küll kuningasoost isikutega tutvusi, kuid Rin-i isa uhkus oli liialt suur, et neilt raha küsida või vastu võtta. Kuid sellegipoolest olime õnnelikud.
Rin-i sünnipäeval oli isal rahaga õnne ning nad lubasid kasvõi see üks päev midagi pidulikumat süüa teha. Rin oli õnnelik ning tellis lausa mitu asja, mida tavaliselt polnud võimalik osta. Nad läksid toitu ostma, kuid tagasi ei tulnud. Suur terroristide grupp olid end ära jaotanud kõikide selle linna poodide peale ning ka tänavatele. Tema isa peksti kuskil kitsas tänavas surnuks ning ema võeti ajutiselt kaasa. Ta arvatavasti teadis, et teda tahetakse mustal turul maha müüa, seega hävitas ta oma silmad, mis olid pea sama värvi, kui Rin-i omad, ning võttis endalt elu. Kui Rin sellest kõigest kuulis, nuttis ta pea päeva järjest, samal ajal süüdistades end. Pärast kuuendat päeva astus ta oma toast välja ning juba siis oli aru saada, et selle tüdruku näost ei ole enam võimalik seda õiget naeratust näha.
Samuti ei söönud ta enam palju, kõigest paar korda nädalas. Ta võttis end kokku ning hakkas kooli kõrvalt koos minuga tööl käima ning hoolitses igal vabal hetkel minu eest.
Oli ka aeg, mil Rin leidis endale ühe poisi, kellele ta oma südame avas. See poiss oli nõus temaga välja minema, kuid see ei kestnud kaua. Pigem, see ei kestnud kolme tundigi. Poiss ütles, et üks tüdruk, kes on talle rohkem meeldinud, oli nõus temaga välja minema. Sel hetkel ei tulnud Rin-i silmist ühtki pisarat. Pigem vastupidi. Müür tema südames muutus paksemaks.
„Kui Rin leiab endale kellegi, keda ta saab tõeliselt usaldada, teda armastada, siis hakkab ta algul muret tundma.“ Nende sõnadega tulid mulle meelde Rin-i sõnad, kui ta neid minult küsis. Kas juba sel hetkel, juba algusest peale, armastas ta mind? Ma ei saa seda nii jätta..