Successful First Love?

- Tõde.. ning Kaksik?

Suht kriis oli ja kooll sõidab selga. Ma teen arvatavasti selle jutu lühemalt, kui mul see plaanis oli aga vaatab veel... jamh.

---

Ta oli selgaduses, pigem hirmul. Kott tema käes värises, kuid siiski püüdis jääda enesekindlaks. Tema silmad olid poolenisti kaotanud usu ning ta saatis mulle signaale, mis vajasid abi.

„Oota, oota! Aeg maha!“ hüüdsin kätega vehkides.

„See poiss.. hoopis päästis mind ja ma palusin, et ta ostaks teile puuvilju.“ Ma viisin sõrme Yuki-le ning ta asetas puuviljakotid maha. Karja seest jooksis välja väike tüdruk, uuris neid ning siis jooksis teiste juurde saaki jagama.

Käies läbi Lizzy töökoha, kõndisime vaikselt linnast välja. Yukine ei lausunud sõnakestki, lihtsalt kõndis minuga taktis.
Vaikselt hakkas see vaikus mulle närvidele käima ning ma rääkisin temale miks see just nii juhtus.

Kui ma olin väike, käisin ma tihti linnapeal, et vähegi vanaema tööd lihtsamaks teha. Kuid oli ka olukordi, mil taheti mind röövida. Esimene, kes minu silmi ja loomuliku juuksevärvi kohta avastas, tahtis mu viia läbi selle sama tänava, kus need lapsed elasid. Sel hetkel aitasid nad mind. Nad päästsid mind tema käest ning ma lubasin neile, et kui selliseid kordi peaks veel ette juhtuma, siis meelitan ma nad nende juurde. Ja nii hakkas see olema, pea kuus aastat ja siiani on.. See oli enesekaiteks, ära mõtle üle.

Rääkides ära oma loo, ei lausunud Yukine sõnakestki. Kuid poole jutu pealt, oli ta mu käe haardesse võtnud. Ma tundsin end turvaliselt.

Minu jalad viisid mind surnuaeda. Mul tekkis tahe neile teada anda, kuidas mul läheb. Yuki seisis minu kõrval, keeldudes kätt lahti lastmast.

Mööda on läinud juba mitmeid aastaid, mil ma julgesin oma vanemate ette end viia. Ma tunnen end ebakindlalt, paar külmavärinatki jooksis üle minu selja. Mul hakkas halb. Olin arvatavasti näostki valge, püüdes ise õhku ahmida.

Yuki tõmbas mu enda vastu, kattes ühe käega mu silmad ning teisega mind emmates. Ei läinud kaua aega, kui mu värisemine lõppes. Ta ei küsinud midagi. Kas ma tunnen tõesti ennast nii enesekindlalt tema embuses? Igakord, kui toimus midagi sellist, sulas tükike jäisest Hiinamüürist ümber minu südame.

Yukine ei lubanud mul enne silmi avada, kui me surnuaiast väljas olime. Treppidest alla minnes, kuulsin ma kellegi häält karjumas Yuki nime. See oli üks õukonna tõllajuhtidest, kes tuli uudistega.

„Tänud jumalale, et ma teid leidsin! Te peate silmapilgselt tagasi lossi pöörduma. Teie isa.. kuningas kutsus mitmed kosilased kokku!“ sõnas teener närviliselt liikudes.

Kosilased? Ta mõtleb printsesseid? Aga miks juba? Kas ta isa on märganud, et Yuki on muutunud?
Ma tundsin ennast jälle ebamugavalt, kuna sõiduteel koju ei lausunud Yuki mitte midagi. Tema pilk tundus olevat kuskil kaugustes. Kuid ma ei pea muretsema. Meie tunded on ju vastastikused.. eks?

Lossi hoovis oli reas näha mitukümend erinevat tõlda, üks ilusam kui teine. Kui me kõrvaluksest sisse astusime, oli kuulda teenijatüdrukute sosinaid, mis kiitsid kosilaste välimusi. Meid nähes nad kummardusid. Yuki justkui tiris mind endaga kaasa tema toa poole. Toa ukse ees ta peatus.

„Ma klaarin oma isaga need asjad ise ära, sina aga leia endale paariks tunniks tegevust ning siis otsin ma su üles“ hoides mu käest korraks kinni, andis ta õrna tõuke minu seljale ning sisenes koos teenijatüdrukutega tuppa.

Ma otsustasin minna tagasi oma tuppa, riputada üles Yuki ostetud kleidid ning lugeda rõduäärel raamatut, mis ma öösel lossiruumides ringi ekseldes leidsin.