Successful First Love?

#2 Üks samm lähedamal..?

Arvuti käis paranduses, polnud võimalik päevajooksul kirjutada :/ Kuid, ma tegin seda ikka, ainult et õhtupoole ;)

Ma loodan, et teile meeldib!

--

Kell oli saamas kaksteist ning otsustasin oma tänase päeva pühendada rahulikult raamatukogus viibimisele. Kaua aega eelmal olles tekkis igatsus raamatute lehitsemiseks. Ma seisin oma lemmik raamaturiiuli ees ning lisasin vahepeal kogunenud raamatuid ritta. Ei läinud kaua, kui leidis mind prints, kes seadis ennast mugavalt toolile. Tema käed toetasid tooliseljale, nendele omakorda pea.

„Ma olen siin mõelnud..“ ütles prints vestlust alustades.

„Hmm?“ küsisin ilma pilku tõstmata ning lehitsedes saabunuid raamatuid, et otsustada, kuhu need täpsemalt paigutada.

„Ma olen tähele pannud, et viimasel ajal olen ma väga palju sinu ümber oma aega veetnud ning vähem tähelepanu teistele osutanud. Kuid ma ei saa sinna midagi teha. Praegu oled sina kõik minu huvid ära võtnud“ sõnas poiss tooliga kõikudes.

„Mida sa sellega öelda tahad?“ küsisin pool külmal toonil, et varjata oma üleliigseid tundeid, mida ta minust sellise jutuga tekitas.

„Et.. kas sa nagu kiusamise ohvriks ei ole veel langenud? Nagu teiste teenijate seast?“

Nii et ta teab, mis? Kes oleks arvanud, et nad seda kõigest paar tundi hiljem teevad.. Peaksin vist hakkama vaikselt pakkimise peale mõtlema. Kõik on läbi kah.. Eiei, miks nii masendav ometi?

Selle küsimise peale ma naersin õrnalt: „Nüüd siis küsid? Ei, tegelikkuses peaks sulle mingisuguse medali andma, et sa selle peale üldse tulid“ vastasin naljatavalt.

Aki tõusis püsti ning liikus aeglaselt raamaturiiuli poole, toetades end õlgaga vastu seda. Ta jälgis mind oma roheliste silmadega ning ootas vastust.

„Hmm, no selliste asjade pärast ei pea sa küll muretsema.“ Mida ma just ütlesin!? „Selles mõttes, et ma olen märganud küll nende käitumiste muutumisi aga midagi sellist ei ole küll juhtunud.“ Miks ma talle lihtsalt ei ütle, et jah, nii on ja ei ta mu lõpuks rahule jätaks? „ Kõik on nii nagu enne: neile söögi, juuste tegemine jms tüdrukute värgid“ ütlesin siiani veel pilku raamatul hoides. Ma tundsin, kuidas jäine piisk minu põselt alla voolas. Minu suujoonedki tundusid naeratusest krampis olevat.

„Aga see selleks!“ ütlesin teemat ruttu vahetades. „Ma olen siit mitmeid raamatuid leidnud, millel on olemas ainult kas teine või isegi ainult kolmas osa. Kas sul ei ole aimu, kust ma võiksin need leida-?“  Minu lause lõpetas printsi vari, mis langes raamatule. Kui ma ülesse vaatasin, oli kõik väga pime. Ainult tema smaragd kristalli värvi silmad sätendasid mulle vastu. Ta võttis õrnalt oma vasaku käega minu lõuast kinni ning tõstis seda kõrgemale. Tema keel käis üle ülemise huule ning tema nägu saatis väga palju ihaldavaid signaale. Ma ei suutnud. Ta oleks mind justkui sisse tõmmanud. Tema huuled liikusid aeglaselt minu huulte poole. Mu süda tuksus põues nagu kassil. Kui ma tundsin tema hingamist, sain aru, et sellest enam ei pääse. Kui meie huulte vahelt ei jäänud rohkem, kui paar cm, tõmbas ta pea kiirelt kõrvale ning aevastas..

Kuidagi.. oli see niiiiii ette arvata.. Ma vaatasin teda tülgastava näoga, kui ta võttis ühe oma käega kõhust kinni ning hakkas naerma. Seejärel lasin ma välja ohke. Ta võttis ennast kokku ning asetas oma käe minu peale ning sasis õrnalt minu juukseid. (kõige rohkem siiski tukka, sest ülejäänud oli ju punupatsides) Kui ta lahti lasi, kõndis ta raamatukogu ukse poole, kutsudes mind endaga kaasa.

Aki juhatas meid läbi koridori, mida mööda ma varem käinud pole. Sellel koridoril oli ainult kaks ruumi: selle alguses seisis ülemteenri magamistuba, kuid meie kõndisime sellest mööda, täiesti lõppu. Koridori lõpp oli üsnagi pime. Üks pirnidest oli läbi läinud ning teine vilkus iga paari sekundi tagant. Ukse väljanägemine erines väga palju teiste lossi uste omadest. Võiks öelda, et see uks oleks käinud pigem sahvri või garaaži ette.

Sisse astudes avanes mulle väikse toa vaatepilt. See oli kõigest nii suur, et suutis mahutada väikse akna alla kirjutuslaua ja tooli ning uksepoolsesse nurka paar kasti. Kastide peal olid raamatud. Neid tõstes leidsin ma tõesti mitmeid raamatuid, mille esimene osa oli just siin, kuid mitte raamatukogus. „Väiksena veetsin ma aega palju üksinda.. ning sellest sai minu lemmik ajaviite koht“ ütles Aki minu kõrvale kükitades.
Siin lamanud ning tolmu kogunud raamatud olid väga erinevatest teemadest, alustades paranormaalsest, lõpetades südantsoojendavate klassikutega.

„Ma arvan, et ongi lõpuks aeg need tagasi viia, kas sa aitaksid mind?“ küsis prints raamatuid ükshaaval kastidesse ladumas. Ma naeratasin vastuseks ning aitasin.

„Aita need mul koridori viia“ ütles prints kergema kasti minule andes. Me hakkasime ukse poole kõndima, kui uks äkitselt kinni vajus. Ma panin kasti maha ning üritasin ust avada.
„Eh?“
„Mis on? küsis prints ebakindlalt.
„See on lukus. Mis asja, miks?“ ütlesin pool närviliselt. „Kuidas see uks käib?“
„Sellel on ukseriiv küljes“ sõnas ta, näidates samal ajal käega, et lukku minnes kukub see püsti asendist alla.

Ma lasksin ennast põlvini ning üritasin leida pragu, et näha ukseriivi, kuid tulutult. „Ma ei näe mitte midagi..“
Ma vaatasin toas ringi ning nägin kirjutuslaua kohal väikest akent, millel olid trellid ees. „Tundub, et me ei saa aknast ka välja minna. Samas oleme me teisel korrusel, seega kui sealt isegi saaks välja, ei ole see just hea mõte“ ütlesin rahulikult olukorda analüüsides.
„..Aga ülemteener tuleb sind hommikul arvatavasti otsima ning kui ta ei leia sinu toast kedagi siis arvatavasti..“ ma vaatasin üle õla ning nägin kuidas printsi hingamine oli kiirenenud. Tema pilk oli suunatud maale ning ta ei suutnud olla rahulik.
„Mis viga?“ küsisin Akile lähemale minnes. „Aki..?“
Ta haaras minu vöökohast õrnalt kinni ning tõstis oma käegi minu pluusi veidike üles. Ma üritasin näha tema nägu, et mõista, mis tal arus on, kuid tema pea istus minu õlal, kõigepealt laup, seejärel huuled, mis pöördusid minu kaela poole. Tema hingamine oli veel enam kiirenenud ning väga soe. Hüüdes õrnalt tema nime, haare tugevnes. Ma kallistasin teda vastu.
„Rahune. Ära muretse. Me saame siit varsti välja. See on sinu loss, sinu kodu!“ ütlesin ma Aki pead silitades. „Ära muretse.“

Me seisime selles asendis päris mitu minutit. Tema hingamine ning südamelöögid vastu mind tasapisi aeglustusid. Ta üritas minu pluusi ühe käega kõrgemale lükata ning huultega õrnalt kaela suudelda. „Mida sa enda arust teed?“ küsisin ma teda vastu pead lüües, kuid seejärel vaatasin ma teda muretseva pilguga. „Rahunesid maha?“

Ta libistas ennast seljaga vastu ust istuma. Pärast lühikest pausi istusin tema kõrvale ning küsisin: „On midagi sellist sinuga ka minevikus juhtunud?
„.. Jah. Arst ütles mulle, et see on klaustrofoobia.“ Ma uurisin teda tähelepanelikult ning seejärel ulatasin ma talle oma käe.
„Anna oma käsi!“
„Käsi?“ küsis ta ebakindlalt, kuid siiski ulatas selle mulle.
Ma võtsin ta käest kinni ning hoidsin seda, nagu armukesed seda teevad: sõrmed-sõrmede vangis. Seejärel vaatasin ma kõrvale ning ütlesin: „Lihtsalt üks eriline kohtlemine. Ära mõtle üle.“
Ta naeratas kergelt ning pani oma pea minu õlale. „Aga ei mingit katsumist!“ ütlesin ma kähku.
Tema pilk oli suunatud aknale. Ta kahtles veidi, kuid lõpuks ütles: „Kuigi me ei saa siit välja.. see on esimene kord, kui ma olen nii kiiresti maha rahunenud.“ Ma tundsin, kuidas tema haare käes natuke tugevnes. „Sa oled hämmastav..“ ütles ta uniseva häälega. Ei läinud kaua, kui oli kuulda tema vaikset hingamist.