Successful First Love?

#2 Ma olin juba ammu lõksus...!

Sahistamised ning paanikahüüded äratasid mind külmalt põrandalt. Minu kõrval lamas prints, siiani veel unes. Kuigi tema rahulik ilme oli lummav ei olnud mul aega tema imetlemiseks. Ma tõusin püsti ning koputasin rusikatega kõigest väest vastu raudust. Nagu ma arvasin, oli terve maja printsi kadumisest endast väljas.

Ülemteener avas ukse ning aitas printsi püsti, kes oli suure lärmi peale juba istukil.

„Pane vann sooja ja otsi meile mõlemale midagi süüa" ütles prints uniselt. Seejärel sügas ta oma peatagust ning haaras minu randmest kinni.

„Mul oleks tõesti vaja minna, ettevalmistused ootavad ning kool.." ütlesin, püüdes ise printsi haardest end vabastada.

„Sa ei ole hommikuses vahetuses ning sul pole isegi koolipäeva" sõnas prints enda toa ukse avades.

Ta pani mind voodile istuma ning otsis oma kapisahtlitest raha välja. Hakkab jälle pihta, mõtlesin endamisi. Kui ta selle raharulli mulle sülle surus, lõin ta käe kõrvale.

„Sellest ei piisa?" küsis prints imestunult.

„Ma ei vaja su raha. Ma täitsin vaid oma kohust teenides oma isandat" vastasin talle vihaselt „Ära ürita kõike vaid rahaga klaarida. On olemas ka teisi võimalusi."

„Või nii?"

Järgnev printsi näoilme mulle ei meeldinud. Võis öelda, et ma kaevasin endale just väga sügava augu..

Prints nõudis, et ma läheks temaga koos linnapeale. Ütles, et tal oleks mõningaid asju vaja osta. Kuid ka sellel oli oma väike kavalus taga.

Ta ei lubanud mul vahetada ära teenijatüdruku riideid, toppis ta mulle veel lisaks pahkluude ümber orja ketid. Sellel sadistil oli eesmärgiks tõmmata nii palju tähelepanu, kui võimalik. Ning see tal ka õnnestus.

Kui prints poodidesse sisse astus, ei olnud mul luba talle järgneda, vaid oodata teda nagu koer ukselävel.

Tema sadistlikust tean ma juba ammu, kuid mind häiris see, et ma tõmbasin oma välimusega palju tähelepanu. Kui me kõndisime mööda mitmeid tänavaid, olin ma juba kolm korda näinud tagaotsitavate kuulutusi ja postreid, mis muutis mind veidike närviliseks.

Oodates printsi ühe ehetepoe juures, juhtus see, mida kartsin. Mind ümbritsesid kolm meest, kes tundusid olevat maffia või jõugu liikmed. Üks meestest tõmbas oma rinna taskust välja kuulutuse ning näitas seda mulle. „See oled sina, eks?" küsis mees agressiivselt, voltides postri kokku ning pani selle minu rindade vahele.

Ma olin vahetänava nurka surutud ning meeste silmadest kiirgas iha. „Ma olen veendunud, et see oled sina. Sinu eest on võimalik palju teenida, kuid mis lõbu oleks sind niisama üle anda. Kõidas oleks väikse lõbustusega" ütles üks meestest keelt limpsates.

Kartes sulgesin silmad ning lõin kisama, unustades tagajärjed, mis võivad sellega kaasneda. Ma kukkusin põlvedele ning panin käed üle pea, jäädes ootama oma saatust, kuid miskipärast jõuab prints alati õigetel aegadel minuni.

„Ma ei tea kus teie kombed on, kuid teiste asju nii lihtsalt ei näpita" ütles prints mind püsti aidates ja seljatagant ühe käega kallistades.

„Teie elud on minu jaoks tähtsusetud, laske jalga, mil olete veel ühes tükis."

Muidugi ei ole tavainimestel tahet hakkata vastu riigi valitsejaga. Printsi ei kardeta mitte tema nime, vaid tema oskuste ja võimekuse pärast. Ükski rumal ei viskaks oma elu selliste tegude eest printsile.

„No tõesti" ohkas prints sügavalt. „Kuidas keegi ei mõsta, et minu asjad ei ole näppimiseks." Ta võttis oma taskust lihtsa ehitusega kaelakee ning pani selle minu kaela enne, kui jõudsin vastu protesteerida.