Nädal aega hiljem tundsin, et see päev on saabunud...
Ma pidin Jaeliga rääkida saama. Ma ei saanud seda enam endas hoida. Mu süda ja pea olid rasked küsimustest ja arvamustest.
Olime Jaeliga paaril päeval lihtsalt vestelnud koolist ja elust, ta ei puudutanud enam True teemat, aga ega ma ei teinudki Truega tegemist, ainult mõtlesin sellele, mis koolis juhtunud oli ja mismoodi ta oli reageerinud.
Mu pea ütles mulle, et ta on lihtsalt veider ja tahab mind segadusse ajada ja mulle haiget teha, aga mu süda ütles mulle, et ta tahtis olla midagi rohkemat kui sõbrad või parimad sõbrad või mega parimad sõbrad...
See võis juba midagi tähendada...
Nägin Jaeli klassis meie laua taga istumas ja sibasin närviliselt tema kõrvale.
"Hei," tervitas ta mind entuasiastlikult ja tema silmad jäid sekundi liiga pikalt mu huultel pidama, kuni ta lõpuks mulle silma vaatas.
"Tere," vastasin võimalikult rahulikult, "Jael, ma pean sinuga tõsiselt rääkima."
Jaeli kulm tõmbus kortsu ja ta kahvatus pisut. "Kas see True tegi sulle midagi?"
"Ei, ei," raputasin pead, "midagi palju tähtsamat. Aga mitte siin. Kas tuleksid minuga peale kooli kooliraamatukogusse?"
"Okei," noogutas Jael peaaegu rahunenult, kuid ta vaatas mind veel hetke skeptiliselt, kuni tähelepanu oma vihikule pööras.
Vähemalt see osa oli tehtud, aga veel raskem osa oli ees...
Peale klassi ees käiku, närvilisusest peaaegu minestamist ja Truega koolikoridori peal kokku põrkumist ja piinlikku vabandamist ja Jaeli vihaseid pilke Truele, jõudsime viimaks endid elusalt ja tervelt raamatukokku vedada.
"Millest sa siis nii väga rääkida tahtsid?" küsis Jael süütult, kui me olime raamatukogu kõige tagumised riiulid leidnud.
Ta uuris erinevaid raamatuid... või siis tegi näo, et uuris.
Istusin ringse, pruuni laua taga olevasse tugitooli, et mitte minestada, sest ma olin otsustanud mitte oma küsimusest taganeda.
"Tahad sa tõesti teada?" küsisin skeptiliselt, sõrmi vastu käsituge tagudes, sõnasõnalt tagudes, sest ma olin närvilisusest segi minemas.
Püüdsin oma küsimusega Jaeli tähelepanu ja ta istus teise tugitooli käetoele. "Jah."
Ta vaatas nii sügavale mu silmadesse, et pöörasin oma näo punastades eemale.
"Jael..." Kõhatasin, et mu hääl oleks selge, mitte ei kähiseks ja siis hingasin sisse, näost punaseks minnes. "Kassaoledminussearmunud?"
Kogu küsimus tuli nii kiiresti välja, et kahtlesin, kas Jael sai sellest ikka aru. Tõstsin oma silmad ja ta vaatas mind ikka täiesti tavaliselt, nagu ootaks veel mu küsimust.
Hingasin sügavalt sisse ja sulgesin silmad, kui ma nüüd rahulikult sõnu oma suul moodustasin. "Kas sa oled minusse armunud?"
Ma ei julgenud oma silmi avada, aga kuna Jael ei öelnud midagi, piilusin tugitooli käetugesid pigistades ühe silmaga Jaeli.
Tema nägu oli täiesti tavaline, ta lihtsalt põrnitses mulle silma sisse, nagu olekski oodanud, et ma oma silmad avaks.
Siis ta vastas: "Jah, ma olen lesbi ja ma olen sinusse armunud."
Ta nägu ei muutunud sealjuures üldse, nagu ta oleks peegli eest miljon korda selle vastuse ütlemist harjutanud, nii et nüüdseks tuli see lihtsalt automaatselt, ilma häbi või hirmuta.
Hingasin pahinal välja, ma ei pannud varem tähelegi, et ma olin oma hinge kinni hoidnud.
Ma ei teadnud mida vastata, ma ei teadnud, kas ma suudan üldse vastata, seega noogutasin napilt.
"Mis nüüd siis saab?" küsis Jael, nägu ikka sama ilmetu.
Kehitasin õlgu, tegelikult ka segaduses kogu situatsioonist ja hammustasin huulde, hoides oma pilgu barkettpõrandal. Tundsin end millegi pärast väga häbelikult.
Siis aga ohkas Jael raskelt ja ma tõstsin oma pilgu.
"Ära tee nii," raputas Jael pead ja sulges silmad, nagu ta ei tohiks mind vaadata.
"Mida?" hammustasin taas huulde ja seekord ei vastanud Jael mulle.
Ta tõusis tooli käetoelt ja jõudis minu juurde nii kiiresti, et kogu õhk kadus meie ümber, kui ta mu kohale kummardus, mu näost tugevalt haaras ja mind õrnalt suudles, nagu hõljuks ma kohe eemale.
Ma tahtsin midagi teha, ma tahtsin, et ta lõpetaks selle, aga miski peatas mul midagi ütlemast või teda eemale lükkamast. Ma teadsin, et see oli vale, aga ma ei suutnud seda lõpetada.
Ma ei olnud kunagi midagi sellist kogenud, veel vähem oleks ma arvanud, et see mulle... meeldib...
Liblikad lendlesid mu kõhus ja mul oli tunne, et kui ma silmad avan, võin ma näha meie peade kohal miniilutulestikku sähvimas.
Aga siis see lõppes, sama kiiresti kui ta oli minu juurde jõudnud, oli ta ka minust eemal ja see tunne kadus, asendudes hirmu ja segadusega.
Ta silmad olid uurivad, kui ta mulle otsa vaatas. Oleksin oodanud temalt teistsugust reaktsiooni, mina olin küll täiesti endast väljas.
"Kas sa kuulsid seda?" küsis ta, raamatukogus ringi vaadates.
"Mida?" kortsutasin ma kulmu, pöörates tähelepanu viimaks meid ümbritsevale.
"Keegi nagu oleks siin olnud..."
Mul oli tunne, et mu süda kukkus saapasäärde ja mul oli veel tunne, et see ei olnud ainult sellepärast, et keegi võis meid näha...
Ma olin tõsiselt hirmul... Mis just juhtus?
"Tule, lähme siit ära," viipas ta käega ja jooksis vaikselt minema, mina tema järel, jalad ikka veel nagu süldid ja süda peksmas.
Kas ta äkki valetas mulle selle kohta, et kuulis hääli, kuna tahtis küsimusi eirata?
Libistasin oma käe närviliselt läbi juuste, kui me raamatukogu ustest väljusime ja ma sain lõpuks värsket õhku hingata. Mulle vist polnud siiamaani juhtunu kohale jõudnud...
Kõndisime vaikuses meie kodude poole ja ma mõtlesin koguaeg sellele suudlusele. Kas see tõesti juhtus?!
Kas see oli tõesti tõsi, mida ma avastanud olin?
Kuulsin Jaeli sügavat ohet enda kõrval, kui kruusakivid meie jalge all krudisesid. Päike oli juba päris madalale vajunud ja peegeldas ühelt autoaknalt mulle silma, nii et ma pidin neid kissitama.
"Ütle midagi," palus Jael ja piilus oma musta värvi juuste vahelt hallide silmadega minu poole.
Ta oli nii ilus tüdruk... Nii ilus, et mul oli häbi oma hunnikutes pruunide lokkidega mu pea ümber ja roheliste silmadega tema kõrval seista. Justkui tiriksin tema uhkust alla poole.
"Mida ma ütlema peaks pärast seda?" küsisin segadusse sattudes, siludes juuksed kõrva taha.
"Ma ei tea, näiteks: "Oh, Jael, ole minu tüdruk!" või siis, "Jael, sa oled nii hea suudleja..." "
Olenemata olukorra piinlikusest puhkesime koos naerma ja see kergendas natuke mu südant. Asi polnud ju nii hull, et ma oleks pidanud meie sõprusele kohe lõpu tegema.
"Tegelikult ütle lihtsalt seda, mis su peas toimub," pakkus Jael.
Hingasin sisse, et rahuneda maha. "No, okei... Miks sa varem ei öelnud, et sulle meeldivad tüdrukud? Ma mõtlen, et... minul ei ole selliste inimeste vastu niikuinii midagi."
"Asi on selles, et mitte keegi ei tea sellest, et mulle tüdrukud meeldivad ja ma ei tahtnud ka oma uut sõbrannat eemale peletada..."
"Kas sul siis ei ole rohkem sõpru?"
"On ikka," vastas Jael rahulikult, "ainult, nad elavad siit kaugel. Ma tulin kolmeks kooliaastaks siia ja jätsin nad sinna maha. Eks ma lähen niikuinii peale kooli lõpetamist tagasi."
Ta pistis oma käed helesinistesse, põlvedelt katkistesse teksastesse ja hoidis oma pea norgus.
"Igatsed sa juba neid?" küsisin ettevaatlikult.
"Muidugi," vastas Jael, tõstes pea järsku üles ja vaadates mulle silma. "Aga mis on sinu lugu?"
"Minu?" küsisin aja võitmiseks. Ma ei tahtnud talle sellest rääkida.
Jael noogutas ja jäi mind vaatama, kui me läbi pargi oma majadeni hakkasime jõudma.
"Minu lugu on... saladus."
"Uuu," tegi Jael end hästi uudishimulikuks. "Kas sa ei usalda mind?"
"Usaldan küll, aga kõiki saladusi ei räägita isegi kõige lähedasemale inimesele..."
Hoidsin oma pilgu maas, tahtmata Jaelile otsa vaadata. Suudlus raamatukogus, kogu see jutt... see pani mind end väga ebamugavalt tundma, kuna ma ei osanud sellises olukorras midagi ette võtta.
"Tegelikult on see tõsi..."
Noogutasin oma pead ja meie vahel valitses piinlik vaikus, kuniks Jael taas suu avas.
"Ma loodan... et see suudlus jääb meie vahele..."
Läksin üle näo punaseks ja hakkasin selja taga närvilisusest oma sõrmi mudima.
Väriseva häälega vastasin: "J-jah."
Peatusin oma maja ees ja Jael vaatas kõikjale mujale, kui mind. Nägin, et ka tema oli närvis ja ma sain aru, et tema oli palju hullemas olukorras, kui mina.
Ta mudis samuti oma sõrmi ja tammus jalalt jalale nagu oodates, et ma midagi ütleks, kuid ma ei suutnud.
"Aga ma lähen siis," lausus Jael minu õnneks, pärast pikaks veninud vaikust ja lehvitas mulle piinlikult, enne kui ta eemalduma hakkas.
Jälgisin teda kaugenemas nii kaua, kuni teda enam näha polnud. Kratsisin oma kaelatagust ja krimpsutasin nägu, mõeldes, mis võib edasi saada. Tundsin, kuidas puna mu põskedel hakkas viimaks kaduma ja mu keha jahtus maha.
"Kõik korras?" kuulsin oma selja tagant True tumedat häält.
Pöörasin end ringi ja lihtsalt vaatasin talle pikalt otsa. Ma isegi ei tea, miks.
"Ei," vastasin lihtsalt.
"Tahad sellest rääkida?"
"Ei."
True ohkas süngelt ja sasis korraks oma juukseid, mis nüüd lohakalt tema ilusaid siniseid silmi varjasid.
"Miks sa mind eemale tõukad?" küsis ta ja vaatas mulle otsa.
Issand, kas mu päev sai veel draamatilisemaks muutuda?! Juba lootsin, et saan üksi juhtunut uuesti rahulikult läbi mõelda ja teada, mida ma Jaelile ütlema peaks.
"Kus sa seda võtad?" küsisin vastu.
"Seda on su käitumisest näha."
Ohkasin, mul oli tahtmine nutma hakata. Kogu päeva raskus, erinevad tunded ja mälestused Jaeliga juhtunust surusid mu õlgadele ja nüüd veel True ka.
"Palun jäta mind rahule."
"Ma ei taha seda teha, Birdy."
"Ja mina ei taha nutta," vastasin nukralt, pisarad silmist üksteise järel põskedele kukkumas, "aga nagu sa näed, soovid ei ole loodud täituma..."
"Ma-" hakkas True midagi ütlema aga ma tõstsin lihtsalt oma vasaku käe ja näitasin, et ta lõpetaks.
"Ma tõesti ei jaksa täna True, räägime mõni teine päev. Või tead mis oleks veel parem?"
True vaatas mind, silmad nukrad nii et ma pöörasin oma näo ära.
"Ära üldse minuga enam räägi."
Viimased sõnad libisesid mu huultelt sosinal, ma ei tahtnud True nägu näha, aga ma sain aru, et tal oli valus ja ta oli vihane, kui ta kanna pealt ringi pööras ja oma auto juurde pikkade sammudega kõndis, juhiistmele vajus ja autoga minema sõitis, möödudes minust, tolmutades mind täiesti ära.
Vaatasin ta autole järgi, kuni silm ulatas ja istusin murule. Taevas oli muutunud pilviseks ja ma tundsin väikeseid vihmapiisku oma pealaele kukkumas. Olin õnnelik, et ema veel kodus polnud... Ta oleks kindlasti mu peale vihane, et ma kohe koju või True juurde ei läinud.
Libistasin oma pilgu kordamööda teele, oma kätele ja siis True maja poole.
Täna olin justkui kahest olulisest inimesest ilma jäänud korraga. Tegelikult kolmest... iseendast ju ka.
Kuidas minuga sellised asjad koguaeg juhtusid?
Miks mina koguaeg haiget sain? Kindlasti sai True ka ja Jael... Mul oli nii kahju, mul oli nende valu pärast samuti valus.
See oli täiesti tõsi, ma hävitasin iseend ja ma hävitasin sellega oma lähedasi inimesi... Ma ei saanud lihtsalt mitte millegagi hakkama, see oli täielik piin.
Ükskõik, mida ma ka ei püüaks, ükskõik, kui hästi mu elu ka ükskord minema ei hakkaks... Tänu nendele aegadele, mis ma olen siinses linnas läbi elanud, jään ma alatiseks hirmuga kartma, et kurvad ja valusad ajad naasevad.
Ja seekord ei lase nad mind kunagi oma kütkest vabaks.